Ikka siin
Enamik hommikuid ma arkan ules mottega - "Jeerum, ikka siin veel." Ei ole veel omale uut elupaika sellest vanamehest eemal leidnud. Nagin teda taas paljalt koogis paar paeva tagasi. Ma ei maleta mil mul viimati oleks selline vastikustunne olnud kellegi vastu kui selle vanamehe vastu hetkel. Enamasti kui ta minuga samal ajal koogis, siis ma kujutan endale ette et teda ei ole seal. Vaatan seinu, aknast valja, motlen omi motteid. Kui ta raagib minuga, siis vastan nii vahesega kui voimalik ja uldse uritan viibida meie uhistes ruumides nii vahe kui voimalik. Iseenesest on ta sobralik ja mingis mottes ka naljakas, kuid tal on lihtsalt nii palju iiveldamaajavaid harjumusi et jube. Ja kui mingi asi juba hairima hakkab kellegi juures, siis muud hairivad asjad on kiired tulema.Muidu ei ole midagi muud eriti uut ja huvitavat. See tudruk kolis naabri juurde eile. Homsest peaks tulema mingi poiss Hispaaniast. Eks nais milline tema on.
Mingis mottes ma jaan sellest tudrukust puudust tundma. Vahemalt oli temaga naljakas. Nagu eilegi ta kurtis selle ule, et ma olen liiga masendav - kuulan masendavat muusikat, loen masendavate pealkirjadega raamatuid ja mainin surma liiga tihti. Muig.
Aga nuud uritan oma essee kiirelt ara lopetada ja ara saata ja siis raamatukokku ning koju. Pea ikka valutab ja nohu ei ole kuigi paremaks lainud. Samas vahemalt ma enam ei kohi oositi ja hingata saan taas. Tundub et esimene korralik kulmetus on peaaegu et ule elatud juba.
posted by Kati @ 1:14 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
» Home