Lahkumine
Esiteks, vabandust et taas tapitahti ei ole.
Kaks paeva veel. Voi poolteist oigupoolest. Uldse ei ole veel lahkumise tunnet. Usun et see tabab mind jalle lennujaamas, voi hoopis lennukil istudes. Ja nome on see, et kui ma Tallinnast tullen olin ponevuses uue seikluse suhtes, siis nuud olen pigem masenduses vana elu juurde naasmise suhtes. Aga noh, akki on mingeid kirkamaid hetki ka siiski ootamas. Ja oma sopru mis ma siin leidnud, onneks ei kaota. Erica lubas mulle kindlasti Tallinnase kulla tulla ja pani hingele et ma tuleks Soome tema janeseid vaatama.
Oeh. Peaks end toolilt lahti rebima ja linna minema. Pangakonto vajab kinni panemist, kommuunikeskusesse peab minema, ulikooli international officesse, raamatukokku viimased raamatud ara viia ja siis Ira juurest kohvrid ara tuua. Tal ema kulas ja poeg, nii et eriti kauem seal olla ei taha.
Viimasel ajal uldse vaga kiire olnud. Rune kutsus mind tema maakodusse kulla. Olin seal mitu paeva. Kuulsin ule pika aja modemi ksssshhhh-piiks-piiks-raginraginragin haalt. Tuli lapsepolv meelde :-P
Ta ema loadis enamiku paevast oma uusi emaile lapakasse, siis kustutas neist 90% ara, sest see oli puhas spamm. Kasutegur missugune. Aga nad on toredad. Ta kasuisa on jahimees, too kusis minult pidevalt - oh, kas teil see loom elab?.. aga see loom? aga see loom?.. ja demonstreeris oma jahinugade kogu. Ja ta maalib loomi - kusjuures vaga andekas. Ta ema kais mul kogu aeg sabas ja kusis ega ma midagi suua taha, midagi juua taha, ega mul kulm ei ole. Mina naeratasin taas viisakusest nii palju, et parast jalle posekrambid sain. Aga uldiselt oli tore. Ja sain taas uue osaga Taanist tuttavaks.
Aga nuud pean kull jooksma. Kell juba uks ja umbes paari tunni parast ei olekski enam motet liikuma hakata. Voibolla homme veel kirjutan midagi. Ja mul on paar halva kvaliteediga mobiilipilti mida voiksin ules panna. Aga noh, eks nais kuis aega, tuju ja viitsimist.
Lennupilet ostetud. 7 veebruar. Kella üheks peaksin juba Tallinnas olema.
Aga nüüd lippan edasi. Täna peaks mu viimane külaline Eestist saabuma.
Jäätis on ainus tõsiseltvõetav asi...
Kell on neli.. jõudsin just mõni aeg tagasi koju.. Istusime Ericaga Irish Rover pubis ja jõime õllet, lobisesime ja kuulasime mingit kummalist live bändi kes parjasti esines. Ma ei tea mitmes variant REM Losing my religion´ist (mitte et ma kurdaks selle üle, kuid absoluutselt kõigil baaribändidel on oma veider versioon sellest laulust) ja Elvis kõigele muule lisaks. Elvise immiteerimise suhtes oli laulja küll osav. Tal oli just täpselt selline kurguhääl. Iiri aktsendist aga oli asi küll kaugel.
Üldiselt oli aga tore õhtu. Nüüd ma tagasi kodus oma kahe suure sõbraga - Ben and Jerry Phish Food jäätisega (chocolate icecream with marshmallows, caramel and dark chocolate fish - hirmkallis kuid tõeliselt hea)ja Sex and the City viimaste vaatamata osadega. Rune on oma onupoja juures. Tuli neljapäeval Miamist tagasi. Tõi mulle üliarmsa hõbedase kirju sisalikuga kaelakee. Pidi käsitöö olema. Kui see numbrikombinatsioon mille ma ehte tagaküljelt väikeselt leidsin oli selle päris hind, siis ta igatahes hull oli et selle mulle ostis. Loodan et ei olnud. Muidu mu südametunnistus ei lubaks sellist asja vastu võtta. Oeh.. Ma enam tõesti ei tea kuidas kõigesse suhtuma peaksin..
Aga see selleks.. hetkel midagi tarka nagunii enam välja ei mõtle. Pigem mu paranoiadel veelgi parem kasvupind. Seega parem jään tasa, lõpetan oma jäätise, vaatan ühe osa veel ja siis magama..
....
Every whisper
Of every waking hour I'm
Choosing my confessions
Trying to keep an eye on you
Like a hurt lost and blinded fool, fool
Oh no, I've said too much
I set it up
Consider this
Consider this
The hint of the century
Consider this
The slip that brought me
To my knees failed
What if all these fantasies
Come flailing around
Now I've said too much
I thought that I heard you laughing
I thought that I heard you sing
I think I thought I saw you try
But that was just a dream
That was just a dream
//R.E.M. - Losing my Religion
Uni, valuvaigistid ja shokolaad..
Oeh.. milline veider päev taas.. Hommikul ärkasin kell kuus. Toimetasin niisama toas umbes 12ni, siis otsustasin pikema jalutuskäigu teha. Õues oli niiske, külm tuuline. Kui tagasi jõudsin, algas metsik kõhuvalu. Ira´t kodus ei olnud, tema ajas oma lahutuspabereid. Hommikul ütles et ta tuleb viieks tagasi, siis tuleb talle üks ta grusiin meestuttav külla. Kell oli alles kaks, nii et tegin tassi sooja teed, võtsin valuvaigisti ja mõtlesin uinaku teha. Kell viis äratas mind metsik uksekellahelin. Ma mõtlesin et - ah, küll Ira ukse lahti teeb ja vajusin uuesti unne. Järgmine hetk teadvust oli seotud uksele kloppimisega. Korter oli ikka pime, kedagi kusagil ei liikunud. Läksin küsisin - kes on?. Tuli välja et see mees saabus, küsis et kus Ira on. Helistasin Irale, küsisin kus ta on - oli veel ülikoolis. Teatas mulle et - ma umbes 15 minuti pärast saabun, lase ta sisse ole hea, ma helistan talle mobiilile. Siis tuli välja et mees oli mobiili koju unustanud. Ma üritasin talle selgeks teha et Ira tuleb varsti ja et ta ootaks teda elutoas. Too tahtis kohe arvuti taha minna. Ma tegin talle teed ja ütlesin et istugu vaikselt sohval ja oodaku enne Ira ära. Umbes 20 minuti pärast saabus Ira. Ta kilkas rõõmsalt et - oh, midagi toredat juhtus koolis, keegi oli oma võla talle tasunud. Tuli välja et võla tasumine seisnes vastava suitsetamisaine kinkimises. Ta hakkaski kohe suitsetama - nii minu kui mehe ees. Too tundis end ilmselgelt ebamugavalt ning kui ma tahtsin lahkuda, kutsus Ira mind veini jooma ja shokolaadi sööma nendega. See mees oli ikka paras molkus. Või noh - ta tõi odavat shokolaadi, odavat veini ja kuigi tal väidetavalt professorikraad, ei osanud ta korralikult vene keelt rääkida, väga halvasti inglise keelt ja üldse tundus selline paras luuser. Üritas Irale üht arvutimängu installida, kuid ka sellega ei saanud hakkama. Lõpuks mul hakkas temast kahju ja ma installisin selle ise. Jube raske on vene keeles üritada seletada mida arvutis tegema peab. Mul vastav sõnavara täielikult puudub. Ira oli temaga ammu netis kohtunud ja olid korra varem kinos ja loomaaias käinud. Ta tahtis sellest mehest lahti saada, kuid tahtis et mees ise sellest aru saaks, mitte et otse ütlema peaks. Täna aga mees sai sellest küll väga hästi ära. Niipea kui talle see kohale jõudis, tõusis püsti ja läks. Võttis veinipudeli ka kaasa. Kui ta oli läinud, jäi Ira minuga elutuppa niisama jutustama ja oma päevasündmustest rääkima. Siis hakkas ta sõbranna talle helistama - skypes, mobiilil, skypes, mobiilil. Ira ei tahtnud temaga rääkida, kuid lõpuks mõlemas umbes kuus vastamata kõne oli ja stabiilselt üks või teine helises. Lõpuks ta pani mõlemad kinni ja läks magama. Mina nüüd ka saan natuke oma kõrvu ja mõistust puhata. Oeh. Homme lähen tagasi Rune juurde. Mulle hetkel aitab sellest kõigest.
Brr...
Kirjutasin enamiku ööst oma esseed. Eesmärk on neljapäevaks valmis saada. Kell kuus ärkas Ira juba ja nüüd kogu aeg käib midagi rääkimas. Tekitas mulle just südamerabanduse sellega, et lõi mu ukse prõmmuga lahti ja kilkas mingi vene laulja nime mis parajasti tema toas mängis ja küsis et kas mulle tuleb see laul tuttav ette. Kell seitse hommikul unesegase ja ülekirjutanuna on raske üldse millegist aru saada. Oskasin vaid äh, mh, oh, öelda ja pead raputada. Aga mingis mõttes on see olukord siiski väga koomiline.
Samas unega on üldse keeruline.. eile hommikul peale paari tundi magamist ajas Rune mind sõnumitega üles.. Temal on päev kui minul öö/varavarahommik. Ärkasin sõnumi peale, uinusin, tuli uus sõnum, enam und ei tulnud.. pobisedes ja torisedes alustasin uut päeva.. naljakas kuidas mõni asi võib korraga rõõmustada ja vihale ajada.. Ja kuigi ma võiksin Rune juures vaikuses istuda üksi, muutus seal üksi olemine liiga vaikseks ja igavaks.. kusagil ei ole hea.. muig..
Kobin paariks tunniks magama ja siis suurem pesupesu, söögiost, väike toakoristus ja uuesti essee... wheee.. aga ainult neljapäevani veel kannatada.. siis viimased siinolemisnädalad vabalt võtta.. Kohutavalt kiirelt on see pool aastakest ikka möödunud. Täiesti mõistmatu.. August, september, oktoober, november, detsember, jaanuar.. kuhu? millal? kuidas???
Ahjah.. ja mu majapidajanna mees hankis omale noore naise.. või väidetavalt vähemalt.. oli pannud mingi noore tibina pildi oma online messengeri ja kõrvale kirja et - armas ingel - vms.. loodan et kõik mehed nii hullud ei ole kui see eksemplar..
Run On...
Esiteks - Head Uut Aastat ! :-)
Teiseks vabandan nende ees, kes mulle jõulukaardi saatsid. Ma ei saatnud kellelegi jõulukaarte. Finantsolukord hetkel seda ei võimalda. Kuid ometi oli äärmiselt tore saada kaarte :-) Mul terve teadetetahvel mu toas nüüd ilusaid talvepilte täis. Ja üldse, käsitsi kirjutatud eesti keelt nähes tuleb heldimustunne peale. Mingis mõttes mul küll suur koduigatsus. Eriti nüüd, kus ma Anniga siin enam eesti keelt rääkida ei saa. Kummaline, kui kiirelt sellest puudust võib tundma hakata. Kui Ann septembris saabus siia, ning ma kuu aega eesti keelt pikemalt kui viis minutit nädalas ei olnud rääkinud, ei suutnud ma temagagi eriti eesti keelt rääkida - tahtsin pidevalt inglise keeles rääkida. Samas nüüd mul vist taani keelega see. Suudan uudiseid telekast kuulata, ja veidraid taani naljasaateid (üksõhtu nägin midagi mis pmst taani versioon Kitsast Kingast tundus, samas see polnud absoluutselt naljakas) ning võin ilma hääleta subtiitritega filme vaadata ja üsna vabalt aru saada. Üksõhtu ma vaatasin mingit karjumistega õudukat, ning ma keerasin hääle maha et see naabreid ei segaks - mõnda aega vaadates oma üllatuseks avastasin et ilusti saab aru. Ma arvan et mul saab üsna harjumatu olema näha taas eestikeelseid saateid, või poes näha eestikeelseid silte.
Aga vähemalt olen viimasel ajal taas tegus olnud. Ma ei ole ammu nii palju lugenud kui viimase kuuga. Üritan lõpuks Zelazny Deus Irae uuesti lõpuni saada, kuid see on lihtsalt nii raske raamat. Kui ma loen seda, on mul kogu aeg tunne et vähemalt pool sellest raamatust läheb minust lihtsalt mööda. Seal on nii palju ladina keelseid sentense, lõike saksa luuletajatelt, viiteid erinevatele filosoofidele, väejuhtidele, sündmustele. Tunnen end nii kohutavalt lollina seda lugedes, kuid ometi see raamat mulle väga meeldib. Olen ka kaks oma Ravenlofti raamatut läbi saanud - vähemalt see on mõnus ajupuhkamiskirjandus. Ja siis loen raamatuid oma viimaseks esseeks. Istungi omaette Rune juures ja loen. Rune sõitis Ameerikasse ühe oma sõbra pulma ja jättis võtmed mulle et saaksin rahus olla. Ira juures ei saa üle 15 minuti korraga omaette olla - alati on mingi uus tragöödia toimumas mida vaja ette kanda. Kui ma veel maininud ei ole, siis viimasel ajal probleemid ta mehega on asendunud probleemidega ühe ta "sõbrannaga". Üks venelanna kes tuli taani et abielluda taanlasega kellega ta internetis tutvus. Kuid loomulikult ei meeldi talle see mees ja ta otsib selle mehega elades paralleelselt teisi mehi internetis ja siis sõimab oma meest kui too millegiga rahul ei ole. Vaene ullike arvas vist et vene naine on hea, armas ja vaikne koduhoidja. Samuti peavad nad Iraga tunniajaseid Skype kõnesi, mille kestel mõlemad lihtsalt röögivad ilma üksteist tegelikult kuulmata, kuulamata. See naine on jube. Ta on umbes nelikümmend midagi ülekaaluline, mittemidagiütleva välimusega, kriiskava hääle, ropu suuvärgiga üsna juhm ja äärmiselt ülbe tunduv venelanna. Mul on natuke piinlik kellegi vastu nii julm olla, kuid siiani, peale pikki vestluseid tema teemal Iraga, ja nende telefonikõnede sundpealtkuulamist nende valjuse tõttu, ei ole ma veel ühtegi kiiduväärt omadust temas suutnud leida. Üks hetk ta isegi väitis et oleks nõus oma tütre hülgama, kui ainult normaalse mehe leiaks. Iralt sai ta muidugi selle peale kohutava sõimuvalingu osaliseks, sest nagu Ira väidab, tema jaoks nr 1 elus ta poeg, nr 2 ta kass, nr 3 ta sõbrad ja siis tulevad, kui tulevad, mehed. Ira on mis on, kuid vähemalt ta tundub väga hooliv ja aus inimene. Vähemalt selle põhjal mida ma temast tean. Ta väidetavalt pidi selle naisega ka suhtlema ainult seetõttu, et tal on igatsus draama järgi, ning see naine pidi draamat rohkem kui küllaga pakkuma. Samuti pidi tal temast natuke kahju olema, sest too on pärit vaesest perekonnast, elanud mitu halba abielu üle ja nüüd lõpuks elab maal kus talle üldse ei meeldi, inimesega, kes talle üldse ei meeldi. Selles suhtes võin minagi tollele naisele kaasa tunda, kuid ometi, miks siis üldse tulla, või kuidas saab olla nii naiivne, et arvata et prints valgel hobusel tuleb ja päästab ja muudab elu ideaalseks, ning ise selle nimel ei pea lillegi liigutama. Too naine ei anna oma mehele võimalustki mitte, ainult karjub ja sõimab ja alandab. Aga noh, ma tean ainult mis kuulnud ja mis mulle räägitud. Viimane naljakas asi mida nendest kuulsin Iralt, oli et naine oli lõpuks ometi oma mehes leidnud ühe hea omaduse - nimelt oraalseks. Ira naeris, et too oli arvanud et see on midagi väga väga erilist millest ainult tema nüüd teab. Oli Iralegi seda suure saladuskatte all rääkinud - nimetanud seda eriliseks seks-massaazhiks. Kui Ira oli täpsemalt küsinud, et mida see siis endast kujutab, oli tulnud välja et oraalseksist räägiti. Muig. Ira tundis talle ka selles suhtes kaasa, väitis et see on lihtsalt nõukogudeaegne mentaliteet. Mina seda ette ei kujuta. Ei taha ka pikemalt mõelda sellest.
Aga mis muud? Uusaasta vastuvõtt siin on täielik sõda. Saluut algas niipea kui hämarduma hakkas, ning kestis kuni hommikutundideni. Inimesed kilkasid ja karjusid õues. Samas linn oli hommikul ilus ja puhas - vastupidiselt Tallinnale esimesel jaanuaril. Mina linnapeale öösel ei läinud - möll tundus liiga suur.
Jõulud :-)
Jõulud olid väga toredad. Runel on tõeliselt lahe perekond. Kõik lobisesid minuga ja pärisid üht ja teist ja tegid lolle nalju. Need olid ühed parimad jõulud mida üldse mäletan - midagi hoopis teistsugust kui see, millega Tallinnas harjunud. Maja täis igasugu sugulasi kes kõik kallistavad üksteist ja jõululaule ümisevad ja köögist toidupalu varastamas käivad enne kui kõik veel lauale asetatud. Siis mitu tundi kõik ümber laua istusid ja lobisesid ja sõid ja laulsid jõululaule ja üritasid mind erinevate asjadega haneks tõmmata. Taanlastel on mingi kummaline komme tõsise näoga ulmelisi lugusi rääkida ja siis itsitada kui uskuma jääd, või üritada sind iga hinna eest veenda kui ei usu. Runel ka kolm vanemat venda kelledest kaks arvutimänge mängivad ja fantaasiat/ulmet loevad ja kes väga rõõmsad olid, et minule ka sellised asjad meeldivad. Siis kingitusi jagati - põhiline asi mida üksteise kingiti olidki raamatud. Mina sain neli Ravenlofti raamatut - täiesti super. Ma kunagi poole sõnaga mainisin Runele et mulle Ravenlofti maailm meeldib ja et oleks tore Kopenhagenist mõne raamatu lisaks saada neile mis mul on. Rune vend aga ühes Kopenhageni paremini varustatud ulme/fantaasia/koomiksi raamatupoes töötab ja ta mulle neli neist hankis. Väitis, et rohkem Kopenhagenist neid leida ei ole võimalik, ning üks neist ammu läbi müüdud, kuid ta tuttavalt sai. Nüüd ma olen -
I, Strahd
I, Strahd - The War Against Azalin
Vampire of the Mists
ja
Anita Blake, vampire hunter seeriast Death of a DarkLord
raamatute väga õnnelik omanik.
Ja tundus, et ma meeldisin Rune perekonnale. Pärast koju minnes Rune ütles et kui ta õues suitsu käis tegemas, siis kõik kes temaga samal ajal sinna sattusid, olid väitnud et väga armas tüdruk olen ja ta ise väitis et tal igati hea meel et minu kaasa võttis - et ma olen " ilus inimene". ehh...
Minule tundus üsna uskumatu kui sõbralikult kõik minusse suhtusid ja kuidas kõik inglise keelt purssisid, isegi ta vanaonud jms tegelased ja kordamööda tõlkisid nalju, et mina neist ilma ei jääks ja kiitsid mind kui ma mõne lausega taani keeles ise hakkama sain või laulu kaasa laulda üritasin. Tõeliselt tore mälestus sellest õhtust.
Nüüd tagasi kodus. Rune sõitis kusagile kaugemale taani sugulasi külastama ja tõi mind hommikul autoga koju. Linn oli täiesti inimtühi kell 11 päeval. Vist üht inimest ainult nägin teed ületamas. Siin aga mind uus "elamus" ees ootas. Iral oli poeg külas ja kui ma tuppa astusin, kallistas Ira mind ja ütles et ma vaimselt valmistuksin karjumisest, sest tal tuleb sõbranna külla. Ta sõbranna on venelanna kes Taanlasega abiellus, kuid kes üldse oma eluga siin rahul ei ole. Selline paks ja üsna näotu ja üsna rumal, kuid tahab poolt maailma. Ira aeg-ajalt teda sõimab telefonis et too mõistlik oleks ja oma mehele liiga ei teeks, kuid too seda nõuannet kuulda ei võta.
Täna nad istusid kahekesi köögis ja karjusid kuni mina ta pojaga ja tolle teie naise mehega elutoas istusin ja teed jõin. Mina rääkisin ta pojaga, too mees aga lihtsalt istus tuimalt ja passis seina umbes kaks tundi. Siis üritas ära minna, kuid Ira lohistas ta tuppa tagasi. Siis veel umbes pool tundi istus ja seina passis ja siis Ira nad mõlemad välja viskas.
Igatahes naljakas.
Aga nüüd ma põletan natuke küünlaid, vaatlen oma kuuseoksi, söön oma viimased piparkoogid ära, loen raamatuid ja naudin lihtsalt jõuluaega.
Ja lõpuna ka veel rõõmsameelne jõulujutt Neil Gaiman´ilt eelneva hala vastukaaluks - Angels and Visitations raamatust :)
Nicholas Was...older then sin, and his beard could grow no whiter. He wanted to die. The dwarfish natives of the Arctic caverns did not speak his language, but conversed in their own, twittering tongue, conducted incromprehensible rituals, when they were not actually working in the factories.Once every year they forced him, sobbing and protesting, into Endless Night. During the journey he would stand near every child in the world, leave one of the dwarves` invisible gifts by its bedside. The children slept, frozen into time.He envied Prometheus and Loki, Sisyphus and Judas. His punishment was harsher.Ho.Ho.Ho.
Jõululõunad ja lahedad taanlased..
Eile võttis Rune mind endaga kaasa ühe ta sõbra juurde järjekordsele jõululõunale. See oli hämmastavalt lahe üritus :-)
Ma üsna harva tunnen end sellises seltskonnas mugavalt kust ainult üht inimest tean.. või üldse suuremas seltskonnas.. seal aga 13 inimest oli ja nad kõik väga omamoodi ja väga toredad.. Ma suhtlesin isegi tüdrukutega sealt seltskonnast.. mõlemad täiesti tibid, kuid - täiesti uus mõiste minu maailmas - lahedad tibid..
Üks sellest seltskonnast töötas kokana, nii et toit oli imehea. Ma usun et ma hakkan Eestisse jõudes mandlitega magusast ja natuke kummalise maitsega riisipudrust puudust tundma ja sellest veidrast pasteedist mida suurte lõikudena süüakse ja mis ülihea maitseb, kuigi üsna kole välja näeb. Ja sibulad.. kummalised helepruunid magusad pehmed sibulad.. ma ei tea kuidas neid tehakse, kuid maitsevad väga head.. peaks välja uurima.. igatahes sõime end väga täis, jõime jõulusnappsi, niisama rääkisime, siis läksime bowlingut mängima.. Mina ei olnudki kõige halvem :-P Võitja sai diplomi, kuhu oli kirjutatud - Paltinum bowling diploma. You where the best! ja kuhu kõik hiljem oma allkirjad andsid juurde. See tüüp kes selle kirjutas, oli ametilt pianist ja ta inglise keel ei olnud just mitte kõige parem. Kuid mõnikord kirjavead mõnel asjal võivad isegi armsad olla - nagu sel puhul :-) . Ja see poiss ise väga naljakas. Ta jõi end üsna silmini täis, siis hakkas piraate immiteerima. Kui bussi sisenesime ja bussijuht me lärmakat seltskonda nägi, siis nina krimpsutamise asemel pakkus meile hoopis piparkooki. Bussijuht pakub piparkooki napsistele reisijatele - asi mida Eestis vist iialgi ei juhtuks. Hiljem kui maha läksime, saime veel piparkooki. Üks teine tüüp oli nagu hüperaktiivne kutsikas. Tal oli seljakott õllepurke täis, nii et käis kõigi juures tekstiga - hey, you want a beer? I have lots of beer! you want a beer? I know you want a beer! come on, have a beer! come on, have a beer! I know you want a beer! please, have a beer? pretty please have a beer?.. sel meetodil suutis peaaegu kõigile purgi õlut kätte sokutada. Aga jah. Nad olid väga lahedad. Kui pärast kolme aeg öösel hakkasime igaüks oma kodu poole minema, kõik kallistasid mind ja väitsid et olen parim.. muig.. Mina, kes ma tavaliselt kallistamise suhtes üsna allergiline, täiesti rõõmsalt kallistasin kõiki vastu. Loodan et näen mõndasi neist veel enne kui ära lähen.
Ära minemisest rääkides - Ann läks eile ära. Õhtu enne lahendasime ta Shotimaalt saadetud alkoholi ja komme ja niisama lobisesime. Mina, Ann, Rune ja Erica. Väga tore oli. Anni suurt kassi kallistades ja tuba vaadates ja mõeldes mis kõik seal toimunud on viimase paari kuuga, läks meel üsna kurvaks. Kui Anniga uksel hüvasti jätsime, siis peaaegu et pisar tuli silma. Nüüd kuu + paar päeva ilma temata olema peab. Aga noh, veebruaris näeb jälle. Eile Ann läks lennukile. Saatis lennujaamast veel sõnumeid mulle - et hullumaja pidi seal olema. Selles mõttes vist hea, et mina jõulude aeg kuhugi ei liigu. Mingis mõttes see aga üsna hirmutav. Jõulud siin veeta. Ja uusaasta. Eks näis kuidas kõik laabub.
Täna nägin ka Rune venda. Väga lihtne ja sõbralik inimene. Vähemalt esimesel tutvumisel. Käisime kolmekesi linnas jõuluoste tegemas ja kohvi joomas.
Nüüd aga taas lippama pean. Paari tunni pärast tee tagasi linna viib.
Ja muide, esimene eksam siin Taanis ka nüüd tehtud. Andsin oma essee üleeile ära. Peale mitut ööd kirjutamist ja muretsemist oli ikka väga hea tunne essee ära anda. Olin üsna esimeste seas kes seda tegid. Osad olid hoopis loobunud.
Tere peavalu...
Gaah.. ma olen oma majapidajannast üsna tüdinud. On tore, kui inimesed minuga suhtlevad, kuid see, et ta iga 10 minuti tagant mõne uue kriisi tõttu mu tuppa jookseb, hakkab vaikselt ära tüütama. Samuti tema kisa, matid, svoolotsid, üleüldine suhtlemisviis. Hetkelgi pea tuikab ja mõistus on kokku jooksnud. Ootan et Rune helistaks, lähen tema poole magama. Hea et keegi omi ruume omab ja ei ole kitsi neid jagama. Muidu hommikul kell kuus Ira jälle kolistab mööda korterit ringi. Seal saan vähemalt seitsmeni rahulikult magada ja siis raamatukokku edasi minna. Kodus lihtsalt midagi tehtud ei saa. Tundub et Rune saab mu situatsioonist aru, ta ka Ira kisa kuulnud kui ma arvutis temaga rääkinud. Isegi kass kolinud minu tuppa elama. Ira väitis et kass on nii pahane ja rahutu kui mind kodus ei ole. Võibolla tõesti Ira närvilisus kassi ka nakatab või midagi. Hetkel Sitri aga väga rahulikult mul süles kerra tõmbununa magab nina sabas. Ann imestas, et kuidas ma alati nii kummaliste inimeste otsa satun. Tõesti ei tea, lihtsalt juhtub. Mul ei ole tavamõistes normaalsete inimeste tundmisega kunagi eriti õnne olnud. Aga see selleks. Vähemalt natukenegi edu olnud mu esseedega ja kõige hullem masendus hetkel ei kimbuta.
Rääkides masendusest - laupäeval on Anni äraminekupidu. See tuletab mulle meelde et ka minul ei ole enam kuigi kaua siin olla jäänud. Kõigest kuuke veel, mis aga väga kiirelt mööduv ajaühik. Mulle siin täiesti meeldima hakanud, isegi kahju on tagasi Tallinna minna, linna kus kunagi midagi heas mõttes põnevat ei juhtu. Aga hetkel ma veel selle peale mõelda ei taha. Parem tunnen rõõmu sellest, mis veel järgi jäänud ja tegelen kojuminekuga kui selleks aeg on käes.
Samas väga lõbusaid asju ka viimasel ajal juhtunud. Näiteks sain sellelt sõbrannalt Tallinnast kes Vana Tallinna tõi ka paki komme. See tavaline kilekotis jõulutuutu. Pakkusin ka Runele Kalevi komme. Ta vaatas pakki ja imestas sõna jõulutuutu üle. Ma üritasin teda õpetada seda hääldama, kuid see lõppes sellega, et ma lihtsalt naerust pisarates ja kõõksudes hingata üritasin.
Jouluuutu, jouulutuuut, jouuuluuut, jouluuut, jouuuuulututuuu... Kuna tal on lubatud minu taani keele häälduse üle naerda, ta väga pahane ei olnudki et ma tema üle sel viisil naersin..
Ja eile käisime Anni ja Ericaga Roskildes. Vaatasime Viikingite laevu ja kohalikku toomkirikut. Samuti hästi armas linnake. Ostsin ka paar hästi odavat jõuluehet ja paar kuuseoksa oma tuppa. Nüüd vähemalt natukenegi jõulutunnet.
Oeh.. miks päevad liiguvad nii kiirelt?
Tõin täna raamatukogust uut muusikat.. Eels´e ja Bob Geldof´it ja Rahmanovit. Hea kompositsioon.. kuigi Eelsid depressiivsuseastmelt küll Geldofiga üsna võrreldavad.
Sink with me beneath the waves
Drowning not waving
Stay a little
Dream a while
On loving and being loved
Brilliant shafts of chemical light
Pierce the gloom
Turn on the night
Talk to me a while
On loving and being loved
Whatja have to do to got a drink here
Whatja have to do to get a drink
Trip down to the great unconscious
Lose yourself feel slightly nauseous
Past nowhere, nothing
And the void between them
It´s red and gold and orange too
This underwater´s much to blue
Silent silver jellyfish sail past you
The cushion´s soft, the fire´s warm
The candle burns
This feels like home
I fall into your arms
Almost happy
It´s not exactly Ovaltine
But welcome to the new routine
Whatja have to do to get a drink here
// Bob Geldof - The New Routine
Taas üks nädalavahetus möödas. Mis toimetasin siis?.. Laupäeval oli meil jõululõuna kooliga. See oli väga läbu üritus. Ei imesta, et eelnevalt Rune muigas paljutähendavalt, kui teatasin et jõululõunale lähen. Saime jõulunapsi, õllet, siis sõbranna Tallinnast veel ka Vana Tallinnat taas tõi. Lõpptulemusena olin taas kapsas. Isegi ei hakanud koju üritama minna, vaid jäin tuttava juurde, kes kohe kooli kõrval elab. Tal tundus üsna lõbus olema mind vaadates. Aga noh, purjus inimesi ongi enamasti üsna lõbus vaadata, kui ise piisavalt kaine oled. Aga üldiselt oli siiski tore üritus. Saime tuttavaks ka ühe poisiga Ohiost, kes oli isegi täiesti huvitav tegelane. Vana Tallinnat maitstes teatas Annile et Ann peab seda kindlasti talle saatma kui on koju jõudnud. Et see maitseb nii veidralt ja kõlab nii salapäraselt - saadaval ainult kusagil pärapõrgus nimega Tallinn. Vähemalt ta ei hakanud nägugi tegema, et teab kus see on, vaid ütles kohe ausalt ära et ei oma halli aimugi.
Pühapäeval viis Rune mind autoga Helsingøri vaatama Kronbrogi, ehk Hamleti lossi. Minu meelest äärmiselt armas loss. Ei olnud selline kulda ja karda ja maitsetuid kaunistusi täis nagu enamik prantusmaa losse kuhu sattunud olen, vaid selline mõnus, lihtne, kuid ometi ilus. Asukoht ka tal looduse ja ilu poolest äärmiselt ideaalne mu meelest. Rune tegi ka mõned pildid, kuid neid ta mulle veel saatnud ei ole. Eks postitan kunagi hiljem.
Siin aga Wikipedia artikkel
Kronborgist.
Kronborgi lossi all asuvais keerdkäikudes aga istub ka Taani "Suur Tõll". Legendaarne Taani kangelane Holger Danske, kes peaks ellu ärkama kui Taani hädaohus on. Need tillukesed kitsad käigud aga tõeliselt sünged olid. Midagi sellist, kuhu mõnes halvas unenäos eksida võiks. Pisikesed õlilambid ja noolekesed seintel juhatasid inimesi punktist a puntki b, kuid kui neid ei oleks olnud, oleks vist küll lihtsalt ahastus tulnud peale, kui päris ise end sealt läbi navigeerima oleks pidanud. Wikipedia artikkel Holger Danske´st on
Siin.Pärast käisime ka kohalikul jõululaadal ja niisama linna uurimas. Äärmiselt vahva päev.
Nüüd aga tagasi esseedemaailma. Ühe jaoks mul liiga vähe, teise jaoks liiga palju materjali. Juuste kitkumise tunne on mõlemaga seoses. Aga noh, kui ei lähe, tuleb sundida. Muig.
Aga täna on Pink Floyd abiks. Kuigi enamasti ma ei suuda seda kuulata - lihtsalt liiga rusuv.
You say the hill's too steep to climb,
Climb it!
You say you'd like to see me try,
Climb it!
You pick the place and I'll choose the time
And I'll climb
The hill in my own way
just wait a while, for the right day
And as I rise above the treeline and the clouds
I look down hear the sound of the things you said today
Fearlessly the idiot faced the crowd, smiling
Emotionless the magistrate turns 'round, frowning
and who's the fool who wears the crown
Go down in your own way
And everyday is the right day
And as you rise above the fearlines in the frown
You look down
Hear the sound of the faces in the crowd
// Pink Floyd - Fearless
Solar Lottery
Enamiku päevast on taas vihma sadanud. Ärkasin juba kell üheksa, sest Ira tahtis et ma läheks enne kooli temaga mingist poest läbi, kus teksapükse müüdi odavamalt. Nii lohistaski ta unise minu poodi et saaksin oma arvamust avaldada kas ta ühtedes, teistes või kolmandates teksades paks välja näeb. Peale seda lohistas mind prillipoodi, kus samuti pidin arvustama erinevaid raame ja värve. Peale seda läksin raamatukokku, siis teise raamatukokku. Sain paar uut raamatut oma esseede jaoks. Mitte et ma täna neid veel lugeda oleks jõudnud. Leidsin ühe laheda raamatupoe kust leidsin Roger Zelazny ja Philip K Dick´i Deus Irae. Zelazny mulle üldiselt väga meeldib ja ka see raamat tundub väga hea - niipalju kui seda lugeda olen jõudnud. Oeh. Päevi on vaja pikemaks.
Kolmapäeva plaanisime Anniga veeta turiste mängides, kuid eks näis kuidas selle plaaniga läheb kui ikka peaks veel vihma kallama. Samaks peaks selle millaski siiski ära tegema, sest me polegi veel kohalikesse muuseumitesse eriti jõudnud ja kolmapäeviti on enamik neist tasuta. Nii et käime ringi ja uudistame, loodetavasti. Paar päeva tagasi nägin üsna armsat pilti raekoja platsil. Rida jaapanlasi tegid üksteisest pilti purskkaevu kõrval. Seisid ilusti järjekorras - üks tegi tegi teisest pilti, siis andis kaamera järgmisele kes tegi järgmisest pilti ja nii edasi. Ann naeris et organiseeritud turism. Turiste on üldse siin kogu aeg kohutavalt palju. Käivad bandedes fotokate ja videokaameratega ringi.
Peaks magama minema. Homme pikk päev ja üldse imelikult kiire ja sotsiaalne aeg ees. Lubasin õhtul Runele et vaatame animet natuke edasi. Neljapäeval pean hommikul kooli minema, siis raamatukogus veel ühe raamatu lõpetama, sest seda ei saa välja võtta ja õhtul on mul ülikooli poolt korraldatud jõululõuna. Siin on mingi imelik jõululõunate komme - st. lihtsalt ettekääne süüa ja juua nii tihti kui võimalik. Taanlased sama hullud kui eestlased. Kui on võimalus käpp maha juua, seda ka tehakse.
Nii et magama nüüd. Loen pool tundi voodis ja siis loodan et uni lõpuks tuleb. Kass on avastanud et olen ka ööloom nagu tema ja nüüd enam ei jäta mu hinge rahule. Müttab mu toas ringi isegi kui lõpuks vaikust ja rahu tahan.
Üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und
imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata
kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig, mis liig
kui seitse halba viiuldajat prooviks võtta SI-d
kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada
lõpuks valgus tunnelis, ideed on paberil
summutavad hääled peas nüüd helid klaveril
lõpeb öö on valmis töö ja püha tõdemus:
töötamine öösiti on veider vabadus
// Dagö - Üks hetk päevast jäi puudu
-minu tänase päeva laul...
Nohiklikkus
Whee.. eile õhtul saabusin Anni juurde.. jõime peeti ja mängisime arvutimänge.. täna olen ikka veel Anni juures.. joome peeti ja mängime arvutimänge..
Lõpetuseks aga see link :-) http://www.crainium.net/jdjArchives/2006/06/internet_help_d.html
Naljad helpdeskist :-P
Fretless
Mul on mõnikord tunne, et ma olen mingi omadega sassis inimeste magnet. Täna kui koju tulin, siis Ira oli endast üsna väljas. Oli oma mehega rääkinud ja too oli teatanud, et tema arust on nende abielu läbi, ja et ta tahab omale hoopis naist kellega last saada. No edu talle sellega. Mina aga istusin üle tunni köögis ja kuulasin kuidas mees seda ja toda ja kolmandat ja neljandat asja valesti tegi ja kuidas üldse kogu meessugu peaks tugeval leegil kõige sügavamas põrguaugus põlema.. Eks näis kuidas tal tuju homme on. Täna tegelikult ta isegi üllatavalt rahulikult võttis asju tema kohta. Võibolla suurem emotsioonitulv alles homme kohale jõuab.
Samuti olen Nickiga tülis taas. Või noh, mitte tülis, vaid pigem ta mossitab mu peale taas. Ma pidin üleeile talle külla minema, sest tal peapõrutusega igav kodus olla, kuid mul läks raamatukogus arvatust kauem, ning kui helistasin ja küsisin et ega ta parem järgmine päev kokku saada ei tahaks, hakkas ta mossitama. Teatas mulle et kogu mu elu pöörleb ainult ümber raamatute, ja et see ei ole normaalne. Samuti teatas mulle et raamat, mis pole Andy McNabb´i kirjutatud, ei vääri lugemist, ning ta sellest põhimõttest uljalt kinni pidanud. Minul olid loomulikult sellest arusaamast enda arusaamad, ning need eriti tema omadega kokku ei sobinud. Selle tulemusena leppisime kokku, et tõenäoliselt on targem mõnda aega üldse mitte näha. Eks näis mis sellest saab. Hetkel ei suuda millegi peale mõelda. Tahaks end vaid voodisse lohistada, natuke aega mingit mõttetut seriaali läpakast vaadata ja siis uinuda.
Ostsin täna omale paar isevärvitavat jõulukuulikest poest. Võib-olla nokitsen natuke nende kallal hoopis. Värvimine enamasti aitab halva tuju ja imelike emotsioonidega võitlemisel.
Kiviuuringud
Oeh.. jälle pühapäeva öö. Või pigem esmaspäeva hommik juba. Väga veider päev täna. Tulin koju, mõtlesin et hakkan kooliasju lugema, kuid üks asi teise järel nikastas mind sellelt teemalt. Algul niisama vestlused sõpradega nädalavahetusest, siis Ira käis minuga mitu korda ühe või teise asja pärast rääkimas, siis palus mul oma mp3 mängijale uut muusikat panna (ta ise ei suuda seda ära õppida mingil põhjusel), siis Nick saatis mulle sõnumi teatega et ta on peapõrutusega haiglas ja ei suuda uinuda. Tuli välja, et ta oli jalkatreeningul kuidagi hoobi pähe saanud ning see nii tõsiseks osutunud, et haiglasse viidi kiirelt. Ta saatis mulle umbes tund aega sõnumeid haiglast - tundus, et tal polnud midagi paremat teha. Lõpuks jäi vist siiski magama. Mul siiski õigus vist, kui olen väitnud et sport on kurjast. Muig...
Öö lõpetuseks veetsin tükk aega üht oma tuttavat rahustades teemal miks ta tüdruk ei taha teda enam näha. Oli teine öelnud talle messengeris et "Sa ei peaks enam minust hoolima" ning siis MSN´ist end välja loginud ja ei vastanud telefonile ka mitte. Tema loomulikult tundis mingit kohutavat süütunnet, et nagunii midagi väga valesti tegi. See üsna kummaline kui absurdsetel ja valedel põhjustel võib inimestel tõeliselt rusuv süütunne tekkida. Lõpuks sain tema ka magama ja nüüd mõtlen mida edasi teha. Otsustasin, et sama hästi võin ka juba blogi kirjutada ja siis lihtsalt magama minna, sest lugemistuju küll kadunud ja varsti peab tõusma ka jälle. Homme PEAN end hommikul vara üles saama, et raamatukokku minna. Pean oma Loki raamatu läbi saama enne kui selle oma lugemisriiulilt tagastama pean. Üldse nii palju teha, kuid kogu aeg aeg nagu mingisse musta auku kaoks. Iga väikenegi tegevus võtab kohutavalt kaua aega. Päev võiks vähemalt kaks korda nii pikk olla, siis äkki isegi jõuaks midagi tehtud.
Mida nädalavahetusel tegin taas? Neljapäeval käisin õhtul söömas - kui Rune kuulis millise rahaga me Anniga ära elama peame, on ta omale kinnisideeks võtnud mind korralikult toita kui kokku saame. Muig. Mis mul iseenesest ikka selle vastu olla saaks. Kodus ma nagunii harva viitsin midagi korralikku süüa teha. Ann naeris, et ta peaks end ka kaasa smuugeldama.
Reedese õhtu veetsin Rune´iga animet vaadates ja hiljem Guildwarsi mängides. Temaga lahe ka ses mõttes, et saan oma väga vigast taani keelt harjutada. Tema räägib minuga inglise keeles, mina üritan taani keeles vastata. Talle teeb minu hääldus palju nalja. Ta üritas mind õpetada oma perekonnanime hääldama - see kostub umbes nagu hökkh ja peaks kulli tähendama. Kuid isegi peale pikka harjutamist ma ikka ei saanud päris seda hääldust kätte, millega ta rahul oleks olnud. Samas minu perekonnanimega oli ta vähemalt sama palju hädas. See, et mõni välismaalane suudaks õ tähe välja öelda, on lausa imepärane juhus.
Laupäevase õhtu olin Anni juures, jõime veini, niisama lobisesime ja mängisime Dungeon Quest lauamängu mille Rune´lt laenasin. Selle point oli oma tegelasega saada ta kodutornist aardekambrisse ja tagasi. Täitsa tore oli. Mina surin kogu aeg bottomless pitt´ides ja Ann suri kogu aeg kollidega kakeldes. Elusana aardekambrisse pääsesime küll, kuid tagasi me kordagi ei jõudnud. Rune on tubli. Ta saatis mulle laupäeva öösel oma üliõpilasomavalitssusõbra - blahblah asja (ma ei saanudki päris täpselt aru kes see oli, ega pidanud sellest aru saamist väga tähtsaks) peolt sms´i - mis teete?. Anni õhutusel ja veidi purjus olemise julgusest saatsin vastuseks - mängime poolpaljalt padjasõda, mis muud ikka. Selle asemel et midagi tüüpilist ja nõmedat öelda, nagu meessoost olendid tavaliselt sellistele vastustele reageerima kipuvad, lihtsalt saatis smiley ja muige. Nick näiteks suudab üsna igast asjast peenisenalja teha, see küll sõbralikult ja hea tahtega tehtud alati, kuid minu jaoks äärmiselt häiriv ometi. Kogu aeg on tal selline - mina olen isasem - tõestamisrefleks. Rune aga siiani hämmastavalt hästi käitunud - mitte et ma teda eriti kaua just teaks, kuid Nick suutis end minu silmis palju vähema ajaga maha teha selles suhtes. Aga noh, tundub et ta üldse üks neist ärritavalt tublidest inimestest, kes on mingites üliõpilasomavalitsustes, organiseerimisgruppides, teevad miljon kooliasja ja käivad tagatipuks tööl ka veel. Nädala sees ta iga päev enne seitset tõuseb ja südaööks juba messengeris head ööd öelnud. Tahaks ise ka nii tubli ja korralik olla. Aga olgu, aitab minu sõprade tagarääkimisest. See ei ole üldse asjassepuutuv hetkel.
Nüüd aga tagasi kodus. Naljakas on olla omaette oma toas kui mitu päeva järjest üsna stabiilselt irl inimestega suhelnud. Peaaegu et häiriv vaikus.
Lõpetan parem nüüd. Lisan veel vaid paar pilti. Erica viitsis peale pikki aeganõudvaid ponnistusi meie Ruuniekskursiooni pildid arvutisse tõmmata ja mulle saata.
Esimene ruunikivi.
Veel üks ruunikivi.
Ja näe, veel üks ruunikivi. Kolm neid seal põllul oli.
Siin kaljul asetsev suur laevakujuline kivikalm/mälestusmärk. Mingi tähtsa inimese jaoks tehtud - kuid kelle täpselt, seda ei teata.
Ikka sama suur kivilaev. Mina ka pildile jäänud. See habemega mees meie Nordic Mythology õpetaja. Tõeline elav viiking. Juba tema naer on selline, mis klassi rappuma paneb. Äärmiselt tore inimene - selline, kes absoluutselt iga asja kohta suudab mõne naljaka jutu rääkida ja absoluutselt iga teema suudab kõigi jaoks huvitavana esitada.
Ja ikka sama kivilaev. Siin saab kõige paremini aru kui suur see tegelikult on.
Siin väikesed laeva kujuliselt kividega kaunistatud kalmud.
Samast kohast millest eelminegi pilt.
Öö..
Masendav.. Enne kui tähelegi panin, olin jõudnud kolm tundi järjest Guildwarsi mängida. Aga noh, eile ma lugesin terve õhtu ja öö ja täna lugesin terve päeva, nii et midagi väga koledat sellest siiski ei ole. Loen oma müüdiraamatut Nordic Mythology loengu esseeks. Põhjamaade jumalad olid ikka väga "intelligentsed" tegelased. Pole ime siis, et taanlased nii kiiksuga on. Näiteks Thor´i jaoks kõikide asjade lahendus oli lihtsalt nad haamriga surnuks taguda. Vihastas ka täiesti jaburate asjade peale - näiteks ükskord ta äratas mingi kitse uuesti ellu, kuid keegi inimene oli jõudnud kitse jalaluu murda, ning seepeale maa mürises ja lubas kõik ära tappa. Lõpuks anti talle maha rahunemiseks kaks orja. Samuti seksisid nad kõigega millega vähegi said - loomadega, hiiglastega, üksteisega, vendade/õdedega. Seeläbi ka sünnitasid igasugu monstrumeid.
Ohjah. Homme peaksin raamatukokku minema ja siis kooli. Õhtul aga müüdid läbi lugema, sest neljapäeval vaja see raamat Ericale tagasi anda. Laenasin temalt, sest ise ei raatsinud osta. Elu on põnevpõnevpõnev...
Vähemalt nädalavahetus oli taas üsna lõbus. Reedel kohtusin kohvikus üsna randomiga ühe taanlasega kelle nimi on Rune. Minust natuke vanem poiss kes õpib Roskildes majandust. Hämmastavalt harv juhus kui mõne kohalikuga tuttavaks saab - enamasti nad kõnnivad võõramaalastest kui mingist nakkusallikast ringiga mööda. Tundus et ma lihtsalt jäin talle silma, ning tuli välja et meil tegelikult ka mitmeid ühiseid huvisi. Täiesti vahva taanlane tundus - mis veelgi üllatavam variant. Aga noh, küll temalgi mingi äärmiselt hulluksajav kiiks varsti ilmneb. Igatahes ta lubas mulle mõni päev näidata linnas parimaid fantasy raamatute poode ja kohvikuid. Eks näis. Laupäeval aga oli meil Anniga taas Põdra Pubi õhtu. Võtsime Erica ja ta poisi kaasa ja jõime häppi hour´il õllet ja vaatasime kohalikke lontruseid. Baaris näiteks üks blond tips istus ühe "kutiga". Too meessoost olend vaeseke nii üritas tibile meeldida, mis siis et üsna täis oli ja tõenäoliselt ka lauajala IQ´ga (seda ilmnes tema - vaata mind, ma nii Mees - käitumisest). Tibi aga lihtsalt tegi suitsu ja vaatas kõike muud kui meest. Samuti mingi teine tüüp lihtsalt istus meie lauda kui Ann ja Erica poiss vetsu läksid ja hakkas minuga rääkima. Küsis minult, et ega ma meest omale ei otsi ning teatas et tema otsib naisi. Ma vastasin seepeale et ei, aitähh. Ta üritas aga ikka rääkima jääda, kuid siis teatasime et lahkume selleks õhtuks ja soovisime talle edu naistega.
Oeh.. aga nüüd magama.. olen juba liiga hilja peale omadega jäänud.. homme peab vara tõusma..
Lisan lõppu Håkan Hellström`i laulu. Viimasel ajal mul mingi eriline rootsi/taani lauljate maania peale tulnud. Ja see laulja ka üsna meeldivaid mälestusi esile toob. Keskkoolis kuulasime teda üpris tihti. Samuti tal nii nunnult puberteetlikud laulud.
Kan du älska mig som luffaren älskar landsvägen?
Kan du älska mig som rumlaren älskar nattlivet?
Kan du älska mig som de unga älskar revolutionen?
Kan du älska mig som den ängslige älskar gryningen?
Kan du älska mig som studenten älskar att drömma?
Kan du älska mig som måsarna älskar takåsarna?
Jag vill att du älskar mig men jag vill att du lämnar mig med!
Jag vill att du älskar mig, men jag vill att du lämnar mig med
Jag vill att du älskar mig, men jag vill att du lämnar mig
Ja skulle du älska mig, som ett slagskepp som älskar lasten?
Kan du älska mig som raketen älskar explosionen?
Kan du älska mig som Huckleberry älskar floden?
Kan du älska mig som trottoaren älskar förloraren?
Och kunde du älska mig om jag föll i tusen bitar?
Och kan du älska mig så tjackpundarn älskar sin barndom?
Kan du älska mig som Teo Jensen älskar gitarren
Som en gammal vän?
Ja, som en gammal vän.
Som jorden älskar månen?
Som sjömannen älskar havet?
Som tågen älskar rälsen?
Och som fångar älskar flykten?
Som barnen älskar julen?
Som korten älskar turen?
Och som Romeo älskar Julia?
Och som jag älskar dig?
// Håkan Hellström - Precis som Romeo
... Kas armastad mind nagu maa armastab kuud
nagu meremees armastab merd
nagu rongid armastavad rööpaid
nagu vangid armastavad vabanemist
nagu lapsed armastavad Jõule
nagu kaardid armastavad õnne
nagu Romeo armastab Juliat
nagu mina armastan sind...
aww.. kas pole? :) - tervet asja ei viitsinud tõlkida siia. Kui on huvi, pöördu minu poole isiklikult.
Anni majaperenaise kass Robbie. Äärmiselt armas ja sõbralik ja vahva kiisu.
Üks peopilt.
Mingi teine peopilt.
Mu majaperenaise väike kuri kass Sitri.
Põdra pubi kus pidevalt käime.
Mõnikord on isegi üsna naljakas..
See nädalavahetus oli küll väga vahva. Veider, kuid vahva. Alustasime reedel. Nick kutsus mind glögi jooma, kuid kui kohale jõudsin, avastasin et olen ainus tüdruk 5 poisi seas, kes just kõik palka saanud ja tahtsid kõike muud kui glögi juua. Nojah, egas midagi. Mulle tehti üks ring teise järgi välja. Lõpuks olin omadega juba nii kapsas et tantsisin mingi tibiga diskot mingis klubi moodi asjanduses. Nendel oli kõigil väga lõbus. Nick teatas mulle et ei olnudki minus seda külge veel näinud. Ega mina ka seda külge endas eriti tihti ei näe, ega tahagi näha. Muig. Vahepeal aga üks ta sõpradest küsis minu telefoninumbrit, ning andis enda oma. Mina tol hetkel midagi sellest eriti ei mõelnud. Mingi hetk öösel ma tundsin et kui veel joon, siis mul kojuminek läheb liiga keeruliseks, seega ütlesin headööd ja läksin koju. Nick muretses mu veidi taaruva kõnnaku pärast, ning tuli minuga kaasa. Jäi minu sohvale magama, mina tõmbasin end oma voodisse kerra. Umbes tunni aja pärast tuli telefonikõne - kuule, ma olen taksos sinu poole teel. Viitsid alla mulle vastu tulla?. Peale hetkelist mõtlemist jõudis mulle kohale et see on too pubi tüüp. Äratasin Nicki üles ja ütlesin talle et tegelgu oma sõbraga kes kangesti siia kipub. Tegelikult aga ei olnudki vaja tegeleda. Ta astus minu tuppa, kukkus põrandale ja vajus sügavasse alkounne. Ainult aeg-ajalt lasi pika peeru ja norskas. See oli tema elus olemise tunnus. Hommikul haises mu tuba nagu mingi odav Kopli baar ja kõigil oli peavalu. Ira ainult itsitas ja küsis et kuidas mul seekord kaks meest endale haarata õnnestus.
Laupäeva õhtu kujunes Eesti-Türgi joomapeoks minu pool. Ann ja ta kaks sõbrannat Eestist võtsid ühe meie türklasest koolikaaslase ja ta sõbrad minu poole kaasa. Nemad võtsid omakorda kanget türgi alkot kaasa. Lõpptulemusena oli mul elutoas üheksa üsna purjus inimest kes laulsid, lällasid, kiljusid. Ira ei olnudki pahane. Pakkusime talle Vana Tallinnat, mille ta rõõmsalt vastu võttis, ning teatas et see tuletab talle ta noorust meelde. Pühapäeval olin ma üsna surnud omadega. Nick, kes tavaliselt iga paari päeva tagant mulle sõnumi saadab, ei vastanud mulle kuni tänaseni. Nüüd saatis lõpuks sõnumi et - Ive been drunk 4 days in a row, have not really been in a condition to talk. Imelik, et ta üldse töölegi sai niimoodi.
Nüüd aga panen end väljaminekuks riide, käin raamatukogus, siis üritan selle maja pesu pesemise süsteemist aru saada. Siin on mingi eraldi pesutuba kuhu tuleb end registreerida ja mingi spetsiaalse võtme saab ja tont teab mida veel.
Elu nagu Puhhil..
Hämmastav.. Jälle on sotsiaalset suhtlemist rohkem kui aega või viitsimist. Nüüd kui elan linnale ligemal, tulevad sõbrad külla tihemini, omamoodi isegi ööbimispunktiks muutunud - kui pubitiirult tulekul kojumineku isu ei ole, kandideeritakse minu sohvakohale.
Täna ütesin Anni pubiideest ära, sest lihtsalt ei olnud jaksu minna enam. Lihtsalt istusin kodus ja lugesin ja vaatasin Stargate´i. Homme nagunii külalised jälle ja võibolla ka ülehomme. Samas mul on kogu aeg tunne et kui ma kellegile ära ütlen kuhugi minemise suhtes, siis ma kuidagi aega kaotan. Omamoodi naljakas - tunda süümekaid vähese läbustamise pärast.
Hetkel igatsen oma Pride and Prejudice dvd järgi mis ikka veel Ruthi käes. See tuletab meelde ka selle, et pean Ruthile helistama ja ta külla kutsuma enne kui ta tagasi läheb. Oleks viisakas minust.
Bahh.. peaks magama minema.. kell juba lihtsalt liiga palju.. uni.. auuuuuu!!??!!..
Ja vahel päeva kõigist jamadest väsind,
Ma istun laua taga, kätel on pea.
Ja vaiksel valgusel mu tuppa nagu päeva sügis,
On valgund õhtu, siis vaikselt hingel hakkab hea
Hingel hakkab hea, Hingel hakkab hea,
Hingel hakkab hea, Hingel hakkab hea,
Hingel hakkab hea, Hingel hakkab hea,
Hingel hakkab hea, Hingel hakkab hea...
Kui suurde sinisesse ruumi varun kõik mis küsind
Siis hinges rahu, tean, et midagi ei tea
Ei head ei kurja kahe hingetõmbe vahel
Sinna maailm lahedasti mahub./Metro Luminal - Hingel hakkab hea
ps. Eesti muusikat õhtustel Kopenhageni tänavatel kuulata on ülimõnus.
Temperamentsed inimesed
Jeerum. Selle venelannaga kisa on igapäevaelu kindel osa. Kui keegi teda välja vihastab, mida üsna tihti juhtub, kajavad ebatsensuursed väljendid üle kogu korteri. Täna ta hakkas oma doktoritööd kirjutama ja on viimased pool tundi veetnud arvuti peale karjudes. Mul juba peavalu sellest. Aga ikkagi, siin ometi parem kui vanamehe juures. Ira teeb mulle pidevalt pannkooke, vestleb elust ja raamatutest, pakub käekotte (reedel kui välja läksin oma musta mantli ja pruuni käekotiga, röögatas ta mu peale et - hull oled või?! pruun kott ja must mantel?!! näe, vaata mu kotikogu, vali omale mõni must kott välja) ja üldse hästi hoolitsev ja sõbralik. Lihtsalt selle karjumisega tuleb kuidagi harjuda.
Muud ei olegi midagi. Pühapäeval käisin sõpradega pubis, eilse ja tänase kodus olnud ja lihtsalt raamatuid lugenud. Natuke midagi isegi edeneb.
Mu unenäod ka väga imelikeks muutunud. Nägin täna öösel midagi Quantum Leap´i taolist unes. Uppusin mingil laevareisil ja siis hakkasin teiste inimeste kehades ärkama. Ei olnud õudukas iseenesest, kuid meeldiv unenägu ka mitte. Tahan toredaid unenägusi.. nuuks..
Tere tali
Jube kui külm siin on. Enamiku eilsest päevast veetsin lihtsalt lõdisedes. Tark nagu ma olen, ma muidugi ei võtnud eriti palju sooje asju kaasa - isegi kindad jäid koju. Täna toppisin saabastesse sukkadele sokid otsa, oma nahkmantli alla kaks kampsunit ja kõige tipuks mässisin näo silmini salli. Nii ei olnudki kõige hullem olla, kuid soe ikkagi ei olnud. Iseenesest ei olegi väga külm kui temperatuuri vaadata, kuid see tuul on lihtsalt jube - selline, mis võtab absoluutselt kõigest läbi, teeb silmad märjaks, põsed valutama ja tekitab minus tahtmist mõlemasse taskusse telliskivi panna. Isegi toas on kogu aeg külm, sest maja veel ei köeta. Ainus, mida teha tahan, on oma soojas tekis istuda ja teed juua. Ira soovitas mulle üht second-hand poodi läheduses kus pidi palju korralikke sooje karvaseid veste ja kampsuneid olema imeodava hinnaga. Võibolla homme isegi lähen vaatama. Ei viitsi rohkem külmetada.
Täna käisin ka lõpuks kohalikus kommuunikeskuses end registreerimas. Imelik, et kommuunikeskused asuvad alati täiesti pärapõrgus. Dragori oma asus keset põldu, see aga läbi pargi ja x käänakut tehes. Isegi ühte bussi ligidusse ei lähe. Nüüd vähemalt ametlikult elan siin. Ja positiivse asjana avastasin enda jaoks ka veel kohutavalt armsa pargi kus edaspidi kindlasti jalutamas hakkan käima. Seal pargis ka mingi lossi moodi ehitis oli, mil mingil kummalisel põhjusel Taani lipu kõrval ka Eesti lipp lehvis.
Eile õhtul aga käis Ann mul külas. Irale hakkas ta väga meeldima, mõlemad sellised elava iseloomuga. Tegime süüa, niisama lobisesime ja vaatasime Valmont´i ja The Big Lebowski´t. Miks mina selliseid luulusi ei näe nagu Lebowski nägi? Elu oleks palju põnevam. Sain Annilt ka Eriti Kurva Muusika Ansambel´i plaadi ja nüüd kuulangi seda. Tee, hea muusika, soe tekk - mida veel tahta? Ja vahelduse mõttes omaette olla on ka mõnus. Viimati sain ühe õhtu üksi oma toas veeta esmaspäeval vist ja enne seda... ammu.
Oma tantsu ma üksinda keerutan kivisel rannal,
vihmast libe ja kividel sügise tuleku eel.
mis mind küll siia nii tihti siis ikka veel kannab?
kas ehk need kes siit läinud ja praegu on kusagil teel?
nende vankreile järele saadavad nimetuid viise
ükskõiksete kujude tõbine pasunakoor,
kes mängivad matusteil pargis, kui läinud siit narrid,
kuusepärgade lõhna on juures ju igal te lool.
aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal,
oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel
oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan,
et tunda koos nendega olevat kusagil teel.
nad lähevad veel...
olla koos teel...
nad lähevad veel...
olla koos teel...// Eriti Kurva Muusika Ansambel - Karussell kivisel rannal.
----
Ehh.. Nick helistas mulle natuke aega tagasi ja hoiatas et me täna Anniga linnapeale ei läheks. FC Copenhagen pidi mängima Manchester United´iga ja kogu linn pidi olema täis hullunud jalkafänne. Veider. Vähemalt ilm on piisavalt külm et nad enamiku lällamisest pubidest teeks - esimene lumi sadas lausa päeval maha.
Peksab vihm, sügiskuu
Käisin täna esimest korda elus tacosi söömas - ei ole päris minu teema. St. tõenäoliselt rohkem ei taha, kui just väga näljane ei ole. Nachod on head, kuid vähemalt see taco mulle küll mingit muljet ei jätnud.
Täna oli üldse tore päev. Veetsime Ruthiga neli tundi Fieldsi kaubanduskeskuses ja vaatasime ilusaid asju ning lõpetasime oma rännaku jäätisekohvikus. Siin kui ostad lahtise jäätise tuutu, said peale veel ka vahukoort, maasikavahtu, moosi ja shokolaadipulgad. Kahe kuuliga jäätisetuutu rahuldab vähemalt kolme päeva magusavajaduse. Jään sellist jäätist Tallinnas olles kindlasti taga igatsema. Ruth otsustas aga et vallandamine oli viimane piisk ta kannatuste karikasse ja novembri algul läheb tagasi Inglismaale. Kurb. Kui me just soorollidest ja suhetest ei räägi, saame tegelikult hämmastavalt hästi läbi. Oeh. Uni on juba jälle. Ma ei mäleta mil ma viimati oleks saanud oma und täis magada. Loodetavasti õnnestub mul see homme - esimene loeng algab alles kell neli. Pärast aga Ann tuleb mulle külla. Teeme oma iganädalase korraliku pidusöögi seekord kolmapäeval.
Ahjah. Mul on Iraga rääkimisest veel üks imelik kiiks tekkinud. Ma vastan igale asjale "da". Nagu näiteks täna kui tahtsin liftiga alla minna ja üks naine minult Taani keeles küsis kas lähen esimesele korrusele, vastasin ma loomulikult "da". Samuti ühe teise naise küsimusele bussis et kas ma väljun järgmises peatuses vastasin samuti "da". Huvitav, kas ma homme Annile ka "da" ütlen. Muig. Mul on vist aju täiesti lühises omadega.
Frederiksbergi uhke elanik
Oeh.. viimasel ajal ma ei ole jõudnud isegi tuttavatega enam eriti rääkida. Ainult need, kes otseselt siin, veel näevad mind. Kolimine on palju aega võtnud.. ja üldse asjad..
Viimane asi millest ei kirjutanud siin, oli vist Ruthi pidu eelmisel laupäeval/pühapäeval. Olime terve öö ja enamiku järgmisest päevast üleval ja vaatasime kummalisi Jaapani ja Korea filme. Kohtusin kahe hästi toreda inimesega keda varem ei teadnud, kuid kellega nüüdseks juba headeks sõpradeks saanud. Üks neist näiteks käis meiega laupäevasel pubiõhtul. Järgnenud nädalal ma tegelesin põhiliselt kooliasjadega ja koristamisega ja kolimisega. Ühe õhtu olin ka Anni juures - tegime praekana ja keedukartuleid ja muffinseid. Korralikult süüa on nii mõnus ja eriti hea on süüa heas seltskonnas. Reedel tassisin ühe kohvri juba oma uude kohta. Laupäeval käisin rootsis ruunikive ja laevamatuseid vaatamas oma Põhjamaade Mütoloogia klassiga. Isegi täitsa tore oli, kuid neetult külm. Kusagil kaljul seista tugeva tuulega ei ole meeldiv. Samuti ei ole meeldiv manööverdada mööda mudast põldu lambapabulate vahel. Me vahepeal mängisime "know your crap" mängu, sest mõnes paigas oli loomaekskremente üsna laias valikus. Laupäeva õhtu oli aga pubiõhtu - Annil tuli sõber külla ja tutvustasime teda siis kohaliku pubiga. Mina, Ann, ta sõber, Erica, Ruth ja Nick - oli väga tore. Pühapäeval Ann ja ta sõber toimetasid endi asju, meie Ruthi ja Nickiga aga vaatasime filme, tegime süüa ja niisama lobisesime. Ruth kurtis et hakkab minust väga väga puudust tundma - kena temast. Pühapäeval aitas Nick mul ülejäänud asjad minu uude kohta tarida (mõnikord on hea tunda mõnd musklimeest - eriti kui sul kaks suurt kohvrit ja ise end pooleks venitada ei viitsi). Muud aga ei olegi eriti. Vanamees ei tekitanud mingeid probleeme. Andsin talle võtme tagasi ja ütlesin headaega ja rohkem ei olnudki midagi. Nüüd juba teist ööd uues kohas. Siin on mõnus siiani ja Ira tundub hästi emalik inimene. Samad küsimused et - kas oled juba söönud, ega sul külm ei ole, tahad teed?, tahad teist tekki?, kuidas koolis läheb?, kas kõik ikka hästi?. Veidi naljakas ja samas ka tore. Täna kurtis mulle ka oma probleemidest oma abikaasaga. Too tundub küll tõeline jobukakk selle põhjal mis Ira rääkis. Aga nüüd magama. Homme pean kooli minema ja pärast seda lubasin Ruthiga midagi koos ette võtta, sest mingil kummalisel põhjusel Ruth vallandati täna töölt (tema mulle seda ei öelnud, kuid Nick saatis mulle sõnumi et ma Ruthi eest hoolitseks) ja kuna Ruth mulle kohe saatis sõnumi et - lähme homme poodidesse, siis peab ta ikka tõsiselt masendunud olema. Aga tõesti, ööd nüüd. Loen natuke ja siis unele.
Aga seoses kolimisega tuli meelde viimane nali mu hispaanlasega. Kui tema välja kolis, käskis vanamees tal enda toa põrand ära pesta. Vaeseke sai vist elushoki selle peale. Kogu see protsess oli üldse väga veider. Peter aga istus teises toas, käis aeg ajalt progressi piilumas ja itsitas - küsis isegi minult, et kas see polnud mitte hea nali.
Ja mis juhtus vahepeal..
Ma pole tükk aega jõudnud/viitsinud midagi kirjutada. Pole ei aega ega tuju olnud selleks. Nüüd on esimene vaba päev üle pika aja ja istun teki sees, õhutan tuba, kuulan Stranglerseid ja kirjutan blogi :-) ..
I can drive my very own tank.. yes I can drive (drive) my very own tank.. I can maim !
Aga mis siis vahepeal toimus?
Reedel oli kultuuriöö. Käisime Anniga mingis muuseumis, Unreal Tournamenti mängimas ja Loomaaias.
Muuseum oli vanas koolihoones. Väga veider koht - vist mingi juutide kool oli, sest kõikjal oli juutide embleeme ja väga veidrad nimed. Me ei saanudki päris täpselt aru mis see olema pidi. Seal oli aga parajasti ka mingi nõiakunsti teemaline näitus - väga veider kooslus. Peale seda läksime ühte internetikohvikusse kus mängiti Unreal Tournamenti - pidi olema tüdrukute õhtu, kuid tüdrukuid seal küll eriti ei olnud. Lõpptulemusena võitsin omale t-särgi, sest võitsin enamus mänge. Põhimõtteliselt võistlus oligi peaaegu et ainult minu ja Anni vahel, teised olid üsna cannon fodder. Ann oli pärast tiba pahane mu peale et võitsin. Muig. Aga väga väga tore oli. Ja siis läksime loomaaeda, mis spetsiaalselt kultuuriööks oli öösel lahti. See oli ka väga lahe - kuigi oli täiesti pime seal ja need loomad kes väljas olid, olid näha nii et - oi, näe, vari, see oli vist hunt, oi, näe, seal ka mingi vari liigutas end!. Aga need kes olid siseruumides, olid ilusti näha. Nägin esimest korda elus flamingosid ja laisklooma. Laiskloom rippus puul peaaegu et minu pea kohal ja sügas ühe käpaga kukalt.
----
väga imelik moment oli just. David koputas mu uksele ja küsis kas ma võiksin talle Counting Crows - Mr Jones sõnad ära tõlkida. Kümme minutit üritasin talle selgeks teha mida tähendab "fairy tales". Siis pani Dire Straitsi mängima mu toas ja küsis kas ma võin mõned nende sõnad ka tõlkida. Siis pakkus mulle mingit väga väga kummalist hispaaniakeelset muusikat kuulata. Siis tuli Peter mu tuppa ja küsis et mida me kuulame ja kas ta saaks REM´i kuulata, sest mul igal pool REM´i asjad ja ta huvi pärast tahaks kuulata. Siis kuulasime paar REM´i laulu. Peter teatas et nad on super ja küsis et kas ma kiljun kontserditel. Kui ütlesin et ei, seda ma küll ei tee, siis ta ütles et - tegelikult ma ise ka arvasin seda. Muig. Siis nad läksid mõlemad ära. Natukese aja pärast oli uuesti koputus uksele ja David teatas mulle et see hispaania bänd kelle muusikat ta enne mängis on nüüd narkarid ja enam ei tee muusikat, kuid kunagi olid nad Euroopas popid. Ma ütlesin Ahah. Siis ta läks uuesti ära. - naljakas.
----
Aga kus ma enne pooleli jäin?
Laupäev. Kuna ma jõudsin reedel umbes kolm hommikul koju ja pidin kuueks lennujaama minema, ei olnud ma laupäeval kuigi konditsioonis. Kui olin oma sõbra lennujaamast ära toonud, jäin lihtsalt uuesti magama. Peter loomulikult esimese asjana küsis temalt et kas ta on samasugune arvutifriik nagu mina ja üldse pidevalt häiris meid. Peteril absoluutselt viisakust ei ole. Ma kutsusin ta meiega sööma (kui ma ei kutsu, siis ta lihtsalt kõõlub köögiuksel kuni mul närvid üles ütlevad ja ma küsin et kas tahad ka süüa) ja kui oli ära söönud, teatas et - aga sa võid nõud ka ära pesta, onju?. Ma pean tõsiselt õppima EI - TEE ISE ütlema. Aga vähemalt ma saan teda eesti keeles sõimata. Muud tarka väga päeval ei teinudki. Vaatasime IT-Crowdi ja õhtul läksime Põdra Pubisse jooma. Peale nelja õlut ja kolme shotti olin ma üsna kõikuv. Kuid vähemalt oli kõik väga naljakas ja lõbus. Jõudsime õnnelikult koju tagasi ka. Ma vihkan oma koduteed - väljas on kottpime, üritada tund aega silmi lahti hoida ja viimased 20 minutit keskenduda sellele, et õige põõsas üles leida. Põõsas, põõsas, põõsas, põõsas, oi, see oli tuttav põõsas, hakkan äkki õigesse bussipeatusesse jõudma?.. ei, ei ole õige põõsas vist siiski, põõsas, põõsas, on see see põõsas?.. ei, põõsas, põõsas, oi.. appi, see oli minu põõsas, stopp, tahan mahaa!
Pühapäeval oli mul üsna paha olla hommikul. Magasin peaaegu et lõunani ja siis ka ägisedes tõusin. Õhtul aga pidasin oma sünnipäeva - esmaspäev enamiku jaoks ei sobinud. Sünnipäev oli väga tore. Ma polnud eelnevalt mitu aastat seda tähistanud, seega oli ka viimane aeg. Sõber tõi tallinnast liitrise Vana Tallinna ka kaasa, lisaks oli veini ja õlut. Keegi igatahes kaineks ei jäänud ja alkoholist puudus ka ei tulnud, nii et igati õnnestus. Samuti filosofeeriti väga sügavatel teemadel - näiteks selle üle, mis on õige ja hea teesort, kuidas me taanlased välismaalasi vihkavad, kuidas me üldse siin hakkama oleme saanud ja üldse igast muud veidrad asjad mis parajasti pähe tulid. Alkohol ongi selles mõttes hea asi, et kui on väga palju inimesi kes üksteist väga ei tea, piisava alkoholikoguse pärast on kõik parimad sõbrad ja räägivad muresi südamelt. Esmaspäeva hommikul oli aga veelgi halvem olla kui pühapäeva hommikul.
Esmaspäeva hommikul käisime Ruthi juures hommikust söömas. Talle tuli üks teine sõbranna külla. Masendav tibi. Kogu selle aja jooksul ütlesime meie umbes kolm sõna ja see tibi vatras oma poisist kellega tal "kohutavad probleemid". Kohutavad probleemid aga tähendasid seda, et too ei tulnud klubist õigel ajal koju ja tahtis näha filmi, mille karbi kaanel olid püssidega mehed. Pealelõunal jalutasime Kopenhagenis ja õhtul käisime kohvikus mu sünnipäeva tähistamas.
Teisipäeval saatsin sõbra lennukile ja läksin siis Anni juurde. Tuju oli üsna räbal ja lihtsalt jõime veini, lobisesime ja istusime netis. Anni poiss tundub väga vahva. Naljakas on see, et inimene võib tunduda tore ilma et ma temaga kunagi rääkinud oleks, või et isegi teda näinud oleks. Ainult selle põhjal, mida ma kuulnud teda rääkimas Skypes Anniga. Aga noh, eks vist varsti näen teda, sest tuleb ülejärgmine nädalavahetus Annile külla. Anni juures üldse väga tore olla. Kui kodus mul üsna stabiilselt kedagi panniga viskamise tunne, siis seal on hea ja rahulik. Ja Anniga saab alati nalja. Naljakas on see, et kuigi me Tallinnas üksteist teadsime, me eriti ei suhelnud. Või head sõbrad vähemalt küll ei olnud. Siin aga ei ole eriti muud võimalust kui üksteisega leppida, ning see on meist väga head sõbrad teinud. Eks näis kas me ka tagasi Tallinna minnes jääme suhtlema - ma tegelikult ei usu seda. Meil liiga erinevad tutvusringkonnad. Aga noh, Kopenhagen oleks palju palju koledam paik ilma temata, nii et mul hea meel et ta minuga siin.
Ja eile sain lõpuks oma arvutile 256mb RAM´i juurde. Olin väga väga õnnelik. Mulle soovitati üht arvutipoodi mis asub kaks peatust rongiga linnast väljas. Kui kohale jõudsin, leidsin eest kahe korruselise väga suure arvutipoe. Läksin sisse, otsisin it-supporten´i üles, seal oli mingi kahe patsiga mees, küsisin et - mul oleks sellist mälu vaja ja andsin talle oma läpaka. Ta vaatas läpakat, läks taharuumi, tuli tagasi, pani mälu sisse, proovis kas läheb tööle, pani arvuti kinni tagasi, naeratas ja ütles - ei ole midagi vaja maksta, ilusat päeva sulle. Võib arvata kas ma olin rõõmus või mitte - kokkuhoid umbes 300dk.
Nüüd aga tagasi Anni juurde. Tõsiselt ei viitsi üksi kodus passida ja Annil siia ei ole mõtet tulla.
Meie öine retk Kastrupist kesklinna.
Kiisu ja kaelakee mis sõbralt sain sünnipäevaks. Kas pole armsad?
Eddie Izzard´i vahepala
Veetsin tänase hommiku Ruthiga Eddie Izzard´i Dressed to Kill´i vaadates. Ma pole tükk aega nii kõvasti naernud. Lihtsalt pidin natuke seda jagama. Ta on transvestiidist `stand-up comedian`
-------------------------------
Yes, and, um, I grew up in Europe, where the history comes from. And uh… Oh, yeah. You tell your history, “Damn, man! 30 years old, let’s smash her to the floor and put a car park here!” I have seen it in stories. I saw, you know, something in uh…uh…a program on something in, uh, Miami. And they were saying, “We’ve redecorated this building to how it looked over fifty years ago!” And people were going, “No, surely not, no. No one was alive then.” -----
(Eelnevalt räägib Hitlerist...)
There were other mass murderers that got away with it! Stalin, killed many millions, died in his bed, well done there. Pol Pot killed 1.7 million Cambodians, died under house arrest, age 72. Well done indeed. And the reason we let it – let them get away with it is because they killed their own people. And we’re sort of fine with that. Ah, help yourself, you know. We’ve been trying to kill you for ages! So kill your own people, ohh, right on there. Seems to be, Hitler killed people next door – awwww… stupid man. After a couple of years, we won’t stand for that, will we?
And I Pol Pot killed 1.7 million people. We can’t even deal with that. I think, you know, we think if – if somebody kills someone, that’s murder, you go to prison. You kill 10 people, you go to Texas, they hit you with a brick, that’s what they do. Twenty people, you go to a hospital, they look through a small window at you forever. And over that, we can’t deal with it, you know? Someone’s killed 100,000 people. We’re almost going, “…Well done! You killed 100,000 people? Ahhh. You must get up very early in the morning. I can’t even get down the gin! Your diary must look odd. Get up in the morning, death, death, death, death, death, death, death, lunch…death, death, death afternoon tea…death, death, death, quick shower.” You know. So, uh, so I suppose we’re glad that Pol Pot’s under house arrest – you know, 1.7 million people. At least he – we know where he is – under house arrest. Just don’t go in that fucking house, you know?
So, and – and Pol Pot was a history teacher. And Hitler was a, you know, vegetarian/painter. So…mass-murderers come from the areas you least expect it. I don’t know how the flip comes over, but it happens. -----
So, yeah. So there was a lot of that, and we built up empires – we stole countries! That’s what you do – that’s how you build an empire. We stole countries with the cunning use of flags. Yeah. Just sail around the world and stick a flag in. “I claim India for Britain!” They go, “You can’t claim us – we live here! Five hundred million of us!” “Do you have a flag?” “We don’t need a bloody flag! We – it’s our country, you bastards!” “No flag, no country – you can’t have one. That’s the rules that – I’ve just made up. And I’m backing it up with this gun that was lent from the N – National Rifle Association.” That was it. You know. -----
And Italy invented fascism in 1922 – Mussolini said, “Right, we’re all fascists!” but, most Italian people are always on scooters going, “Ciao…” And they’re into football and life and they’re not fascists, you know – you say, “We’re all fascists!” “Uhhh, all right, ciao…” No helmet on, nnnnnn. All those 50s films like Roman Holiday. It’s just like that. Everyone’s just cool and hangs out. -----
Everyone fucking lies! We were – when we were kids we lied our heads off! “I didn’t do it! I was – I wasn’t – I was dead at the time! I was on the moon! With Steve!” And your dad’s going, “I haven’t even accused you of anything yet.” “Oh, all right. Well – what is – what’s the que – well – I – I – well – what?” “Did you brush your teeth?” “No – yes – whi – what’s correct? Anywa – yeah. I was dead at the time!” Then when you’re more mature, you do start telling the truth in odd situations. “I’m sorry, I’ve broken the glass, see – I’ve broken this – is that a – an – expensive? – I’ve – I’ll – I’ve broke it – I’ll pay for that, I’m sorry.” And you do that so people in the room might go, “What a strong personality that person has. I like to have sex with people with strong personalities.” “And I’ve broke other things, I smashed that, and…and that’s gone, and I’ve just thrown the cat out the window and…”
-----
For 18 years we had a government in Britain who was a right-wing government and their policy towards Europe was one of “No! No! No! I can’t! - No, I can´t hear you - Lalalalalalalalalalalalalalalala! Lalalalala!” And now we’ve got a government whose policy is more. “Bonjour! Hola! Tag! Da! Bong bang baa! Bong bang baa! Buhhh. Ciao!”-----
Then Henry VIII came along, Henry VIII, a big hairy king, ummm, and uhh, he said to the Pope, the head of the Catholic Church, “Mr. Pope! I’m going to marry my first wife, and then I’m going to divorce her. Now, I know what you’re going to say but stick with me – my story gets better. I’m going to marry my second wife and then I’m gong to kill her – cut her head off! Ahhhh, not expecting that, are ya? Hahaha! Third wife, gonna shoot her. Fourth wife, put her into a bag. Fifth wife, into outer space. Sixth wife, on a Rotissimat. Seventh wife, made out of jam. Eighth wife – hoooa, hooo – ” And the Pope’s going, “You crazy bugger! You can’t do all this! What are you, a Mormon? You can’t marry all these people! It’s illegal! You can’t do all thi – I am the Pope, I am the head of the church, I have to keep up st – ciao… I have to be respect… What have you been reading, the gospel according to St. Bastard?” So Henry VIII, who was, uh, Sean Connery for this film: “Well then, I will shet up a new religion in thish country. I will sh – I will shet up – the – g – uh – the, uh, religion – the Pshychotic Bashtard religion.” And an advisor said, “Why not call it Church of England, shall we?” “Ch – Church of England!” “Yes sir, much better.” “Even though I am Shcottish myshelf.” -----
But it – back in the 60s, though, back in the 60s, President Kennedy became the President of the United States of America. And uh, and he we – he went to Berlin. Went – stood on the Berlin wall and he said, “People of Berlin…” “[bad Kennedy impersonation] People of Berlin.” I can’t do an impression of President Kennedy so this is… “People of Berlin. Amy dumped – ” No, James Mason playing uh, um… “People of Berlin, I have come to you to tell you something about the American states – what is – I – I sound a bit God, don’t I? But I have come to say to you that every free citizen of the world is a citizen of Berlin. And I wish to say to you, ‘Ich bin ein Berliner.’ ” And the crowd went fucking wild.
Trouble is, “Ich bin ein Berliner” means “I am a donut,” and uhh… This is true, and this is what he said, he said “I am a donut!” And, as I say, 70% of how you look, 20% of how you sound, only 10% is what you say. He said “I am a donut” and they went *wild*! You know. Because “Ich bin Berliner” is “I am a Berliner.” But “Ich bin *ein* Berliner,” is – that’s the name of a donut they have there. And it’s like going to Frankfurt – “I am a Frankfurter!” “Yeah, we’ve heard about that one, Jackie.” Hamburg – “I am a Hamburger, too!” It – lucky he didn’t do a tour of Germany, heh. “I am a Hamburger, a Frankfurter, and a donut.” -----
...
Palju Õnne Sünnipäevaks mulle. Kui kohutav peavalu ka üle läheks, oleks kõik hästi.
Eilne õhtu oli üsna veider ja järelmõjude all kannatan nüüd. Aga otsin parem midagi süüa ja üritan päevaga algust teha.
Kiirekiirekiire...
Viimased paar päeva ei ole tõesti olnud aega midagi kirjutada eriti. Ja tõenäoliselt ei ole ka aega enne teisipäeva õhtut. Aga vähemalt on väga naljakas ja huvitav olnud. Kuigi peaks vähem jooma :-P Aga noh, peale teisipäeva peaks natuke pikem paus tulema õhtusele pubitamisele/veinitamisele. Oeh. Aga siin mõned pildid. Varsti panen mõned veel üles. Täna õhtu pean oma sünnipäeva - pühapäev sobis kõigile paremini kui esmaspäev, nii et eks näis kuidas sellega läheb. Läheme Anni poole, sest aluspükstes Peteriga ma ei taha oma külalisi ehmatada.
Mina oma läpaka taga õnnelikult
Neid kivipinke on kaks tükki. Põhimõtteliselt keset põldu üksteise vastas.
Kohalik kindluse moodi ehitis. Peaks kunagi kellegilt küsima mis ja kui vana see täpselt on.
Ma vihkan öiseid bussisõite. Peaaegu et võimatu on õiget peatust pimedas üles leida - miks? Sest tee on kilomeetrite ulatuses täpselt selline. Lihtsalt suur hekk. Pimedas aga põõsal ja põõsal on väga raske vahet teha. Eriti kui bussipeatuste nimed on valgustamata. See on vaade minu teest ühes suunas.
Vaade minu teest teises suunas.
Haned kohalikust hanefarmist.
Elupuu mu kodu aias.
Mina mu aia basseini ääres.
