Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Tequilast ja Eestlastest

Eile oli üsna tore õhtu. Käisime Humanitaarosakonna peol vanas ülikoolis. Vana ülikool näeb natuke Peda moodi välja - enamik asju ajahambast näritud, põrandal veel kahhelkivid moodse linoleumi asemel, toolid ja lauad kiiksuvad ja kääksuvad ja kohati näeb sõnumeid nagu Mia armastab Peterit või lihtsalt mingeid kummalisi mõtteteri. Pidu toimus sööklas - lauad oli natuke ümber paigutatud et jatkuks ruumi ka tantsupõranda jaoks, laudadele küünlad pandud, hoovi lauad ja küünlad tõstetud, isegi kaks DJ´d oli kohale toodud. Kui sisse astusin, tuli kohutavalt kõhe koolidisko tunne peale. Meenus kuues klass ja kuidas klassiõhtutel halb disko makist üürgas, kaks inimest keset põrandat tantsida üritasid, muud aga nurgas istusid ja omavahel sosistasid. Siin oli sama - tantsupõrand oli täiesti tühi, baari leti ääres ainult paar inimest õllet jõid ja omavahel juttu rääkisid. Muusikavalik oli 90ndate disko kuni tänapäeva poppmuusika. Üks laul hullem kui teine. Mõtlesime, et ootame natuke ja vaatame, äkki midagi muutub, õhtu veel noor. Meie kannatused kandsid ka vilja - üsna varsti juba hakkas rahvast juurde tulema ja varsti kogu saal oli puupüsti täis kilkavaid, karjuvaid, hüplevaid, ronivaid, tantsivaid inimesi.

Happy Hour´il müüdi tequila shotte äärmiselt odavalt - nii me siis ka otsustasime peoga ühineda ja hakkasime neljakesi tequilat lahendama. Ei tulnud kaua oodata kuni ise ka rõõmsalt disko järgi tantsisime ja niisama rõõmsalt kilkasime. Kui Ann teist kandikut tequila shotte läks baarist tooma, oli baarimees talle öelnud umbes et - ta ei tahaks hommikul tema nahas olla. Aga noh, karmid kanged Eestlased ja Soomlased kannatavad rohkem kui Taanlased. Muig.

Kohtusin sel õhtul ka ühe inimesega, kes teiste uute tuttavate seast teravalt meelde jäi. Üks poiss ronis pidevalt aknast sisse ja välja, kuigi uks oli samas kõrval lahti. Kuna mina parajasti akna läheduses istusin ja see natuke häiris mind, küsisin temalt et kas ta ust ei tahaks kasutada? Selle peale ta teatas mulle, et see ei oleks pooltki nii põnev, pealegi on aken ligemal talle kui uks. Siis küsis minult et kuskohast mina tulen et ma Taani keelt ei räägi - kui ütlesin et Eestist, läks ta väga elevile ja hakkas vigases Eesti keeles minuga rääkima. Tuli välja et ta oli Taanlasest Soome filoloog kes hobi korras ka Eesti keelt õpib. Üsna hästi oskas isegi. Minu jutust sai aru. Ja väga eestipärane nimi oli tal ka - Rene. Rääkis mulle et Tallinn on kõige ilusam linn kus ta kunagi käinud ja et Eesti keel kõige ilusam mis ta kunagi kuulnud. Ülejäänud õhtu veetsingi temaga lobisedes ja hiljem saatis ta minu ilusti bussile. Ann jäi ööseks linna ühe teise tüdruku juurde.

Hommikul oli isegi täiesti inimlik olla. Ju sain end ilusti välja magatud ja tegelikult ma ei olnud kuigi purjus ka. Koristasin tuba, käisin rattaga poes, tegin vanamehele ja endale õhtusöögi, istusin niisama netis - rohkem polegi midagi väga täna teinud. Eks homme olen asjalikum.

Ja peale sõbra saadetud psühholoogiteemalise blogi sissekande lugemist teatan et minu ajukeemiale mõjuvad hästi päevalilled. Otsin üleeile omale ühe neist turult. Teeb mu pisikest tuba palju rõõmsamaks ja ilusamaks ja sobib nii hästi lauale mu läpaka kõrvale. Kas pole?

posted by Kati @ 10:07 PM