Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Otsin Kodu - vaikne, sõbralik ja vajadusel küpsetab shokolaadikooki..

Täna on mul üle pika aja tõeliselt hea tuju. Lausa nakkav rõõm - tänaval inimesed naeratasid vastu, õhk oli värskem, samm kergem ja üldse oli kõik hea ja ilus. Ma kardan et see küll üsna varsti taas üle läheb, kuid hetkel küll naudin kuni veel saab. Aga millest see kõik siis?

Esimene asi on seotud mu hädaorust elupaigaga. Täna oma Images of Photography in Novels loengus sattusin rääkima ühe venelannaga, kes oli nagu venelannad ikka väga elav, jutukas ja sõbralik. Rääkisime koolist ja loengust ja elust Taanis ja siis ta küsis minult, et kus ma siin elan ja kuidas mulle mu elupaik meeldib. Kui mu bussireisidest ja vanamehest kuulis, siis teatas - aga mul kolis poeg välja, mul on tühi tuba, tule vaatama kui tahad. Ta on abielus taanlasega, kes pidevalt tööreisidel, tal üksi igav ja kellegiga vene keelt rääkida ka ei ole, nii et ta väidetavalt hea meelega mind enda juurde elama võtaks. Leppisime kokku et laupäeval lähen tuba vaatama. Kui see natukenegi suurem on kui mu praegune tuba, siis ma hea meelega lähen sinna. Tõenäoliselt lähen hea meelega sinna isegi siis, kui see on sama suur kui mu praegune tuba. Sest

1) väiksem üür
2) internet on üüri sees
3) ma ei usu, et ma pean pesu pesemise eest eraldi maksma
4) tasuta kass (tal pidi kass olema - küsis minult, et ega mul midagi kasside vastu ei ole.. muig.. Loomulikult mitte.)
5) linnale ligemal
6) eelnevaga seoses kuukaart märksa odavam
7) segane vanamees jääb siia
8) ma arvan et üsna suure tõenäosusega kannab see naine ka kodus riideid

Negatiivne on ainult see, et ma tõenäoliselt jään oma aeda natuke taga igatsema ja hispaania poisiga olen ka juba üsna sõbraks saanud tegelikult.

Igatahes, üritan optimistlikult mõelda ja loota et see tuba meeldib mulle, ning et see venelanna on tore. Eks näis.

Teine asi mis mind aga täna rõõmustas, on uue ülilaheda raamatukogu leidmine. Ma üsna kepslesin ja kilkasin suurest roosast õnnetundest kui nägin mis kõike seal ei ole. Õnneks suutsin end siiski vaos hoida ja vaikusenõudest kinni hoida. Muig.
Seal on peaaegu et kõik raamatud millest olen siin puudust tundnud, ning enamgi veel. Panin end suure hunniku raamatute ootamisnimekirja. Tänaseks ööks mul siiski ka lugemist - lubasin endale et esiteks loen lõpuni sõbralt laenatud Neil Gaiman´i Neverwhere´i, siis vaatan mis järgmisena ette võtta.

Nüüd aga kena ööd. Pesen nõud, teen omale tassi teed, otsin mingit head muusikat et summutada vanamehe teleka ja loen veidi.

Ja siin Gaiman´i teemaline pildike.

posted by Kati @ 9:30 PM