Seiklused Taanimaal: Kiviuuringud

Kiviuuringud

Oeh.. jälle pühapäeva öö. Või pigem esmaspäeva hommik juba. Väga veider päev täna. Tulin koju, mõtlesin et hakkan kooliasju lugema, kuid üks asi teise järel nikastas mind sellelt teemalt. Algul niisama vestlused sõpradega nädalavahetusest, siis Ira käis minuga mitu korda ühe või teise asja pärast rääkimas, siis palus mul oma mp3 mängijale uut muusikat panna (ta ise ei suuda seda ära õppida mingil põhjusel), siis Nick saatis mulle sõnumi teatega et ta on peapõrutusega haiglas ja ei suuda uinuda. Tuli välja, et ta oli jalkatreeningul kuidagi hoobi pähe saanud ning see nii tõsiseks osutunud, et haiglasse viidi kiirelt. Ta saatis mulle umbes tund aega sõnumeid haiglast - tundus, et tal polnud midagi paremat teha. Lõpuks jäi vist siiski magama. Mul siiski õigus vist, kui olen väitnud et sport on kurjast. Muig...

Öö lõpetuseks veetsin tükk aega üht oma tuttavat rahustades teemal miks ta tüdruk ei taha teda enam näha. Oli teine öelnud talle messengeris et "Sa ei peaks enam minust hoolima" ning siis MSN´ist end välja loginud ja ei vastanud telefonile ka mitte. Tema loomulikult tundis mingit kohutavat süütunnet, et nagunii midagi väga valesti tegi. See üsna kummaline kui absurdsetel ja valedel põhjustel võib inimestel tõeliselt rusuv süütunne tekkida. Lõpuks sain tema ka magama ja nüüd mõtlen mida edasi teha. Otsustasin, et sama hästi võin ka juba blogi kirjutada ja siis lihtsalt magama minna, sest lugemistuju küll kadunud ja varsti peab tõusma ka jälle. Homme PEAN end hommikul vara üles saama, et raamatukokku minna. Pean oma Loki raamatu läbi saama enne kui selle oma lugemisriiulilt tagastama pean. Üldse nii palju teha, kuid kogu aeg aeg nagu mingisse musta auku kaoks. Iga väikenegi tegevus võtab kohutavalt kaua aega. Päev võiks vähemalt kaks korda nii pikk olla, siis äkki isegi jõuaks midagi tehtud.

Mida nädalavahetusel tegin taas? Neljapäeval käisin õhtul söömas - kui Rune kuulis millise rahaga me Anniga ära elama peame, on ta omale kinnisideeks võtnud mind korralikult toita kui kokku saame. Muig. Mis mul iseenesest ikka selle vastu olla saaks. Kodus ma nagunii harva viitsin midagi korralikku süüa teha. Ann naeris, et ta peaks end ka kaasa smuugeldama.

Reedese õhtu veetsin Rune´iga animet vaadates ja hiljem Guildwarsi mängides. Temaga lahe ka ses mõttes, et saan oma väga vigast taani keelt harjutada. Tema räägib minuga inglise keeles, mina üritan taani keeles vastata. Talle teeb minu hääldus palju nalja. Ta üritas mind õpetada oma perekonnanime hääldama - see kostub umbes nagu hökkh ja peaks kulli tähendama. Kuid isegi peale pikka harjutamist ma ikka ei saanud päris seda hääldust kätte, millega ta rahul oleks olnud. Samas minu perekonnanimega oli ta vähemalt sama palju hädas. See, et mõni välismaalane suudaks õ tähe välja öelda, on lausa imepärane juhus.

Laupäevase õhtu olin Anni juures, jõime veini, niisama lobisesime ja mängisime Dungeon Quest lauamängu mille Rune´lt laenasin. Selle point oli oma tegelasega saada ta kodutornist aardekambrisse ja tagasi. Täitsa tore oli. Mina surin kogu aeg bottomless pitt´ides ja Ann suri kogu aeg kollidega kakeldes. Elusana aardekambrisse pääsesime küll, kuid tagasi me kordagi ei jõudnud. Rune on tubli. Ta saatis mulle laupäeva öösel oma üliõpilasomavalitssusõbra - blahblah asja (ma ei saanudki päris täpselt aru kes see oli, ega pidanud sellest aru saamist väga tähtsaks) peolt sms´i - mis teete?. Anni õhutusel ja veidi purjus olemise julgusest saatsin vastuseks - mängime poolpaljalt padjasõda, mis muud ikka. Selle asemel et midagi tüüpilist ja nõmedat öelda, nagu meessoost olendid tavaliselt sellistele vastustele reageerima kipuvad, lihtsalt saatis smiley ja muige. Nick näiteks suudab üsna igast asjast peenisenalja teha, see küll sõbralikult ja hea tahtega tehtud alati, kuid minu jaoks äärmiselt häiriv ometi. Kogu aeg on tal selline - mina olen isasem - tõestamisrefleks. Rune aga siiani hämmastavalt hästi käitunud - mitte et ma teda eriti kaua just teaks, kuid Nick suutis end minu silmis palju vähema ajaga maha teha selles suhtes. Aga noh, tundub et ta üldse üks neist ärritavalt tublidest inimestest, kes on mingites üliõpilasomavalitsustes, organiseerimisgruppides, teevad miljon kooliasja ja käivad tagatipuks tööl ka veel. Nädala sees ta iga päev enne seitset tõuseb ja südaööks juba messengeris head ööd öelnud. Tahaks ise ka nii tubli ja korralik olla. Aga olgu, aitab minu sõprade tagarääkimisest. See ei ole üldse asjassepuutuv hetkel.

Nüüd aga tagasi kodus. Naljakas on olla omaette oma toas kui mitu päeva järjest üsna stabiilselt irl inimestega suhelnud. Peaaegu et häiriv vaikus.

Lõpetan parem nüüd. Lisan veel vaid paar pilti. Erica viitsis peale pikki aeganõudvaid ponnistusi meie Ruuniekskursiooni pildid arvutisse tõmmata ja mulle saata.

Esimene ruunikivi.

Veel üks ruunikivi.

Ja näe, veel üks ruunikivi. Kolm neid seal põllul oli.

Siin kaljul asetsev suur laevakujuline kivikalm/mälestusmärk. Mingi tähtsa inimese jaoks tehtud - kuid kelle täpselt, seda ei teata.

Ikka sama suur kivilaev. Mina ka pildile jäänud. See habemega mees meie Nordic Mythology õpetaja. Tõeline elav viiking. Juba tema naer on selline, mis klassi rappuma paneb. Äärmiselt tore inimene - selline, kes absoluutselt iga asja kohta suudab mõne naljaka jutu rääkida ja absoluutselt iga teema suudab kõigi jaoks huvitavana esitada.