Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Ja mis juhtus vahepeal..

Ma pole tükk aega jõudnud/viitsinud midagi kirjutada. Pole ei aega ega tuju olnud selleks. Nüüd on esimene vaba päev üle pika aja ja istun teki sees, õhutan tuba, kuulan Stranglerseid ja kirjutan blogi :-) .. I can drive my very own tank.. yes I can drive (drive) my very own tank.. I can maim !

Aga mis siis vahepeal toimus?

Reedel oli kultuuriöö. Käisime Anniga mingis muuseumis, Unreal Tournamenti mängimas ja Loomaaias.
Muuseum oli vanas koolihoones. Väga veider koht - vist mingi juutide kool oli, sest kõikjal oli juutide embleeme ja väga veidrad nimed. Me ei saanudki päris täpselt aru mis see olema pidi. Seal oli aga parajasti ka mingi nõiakunsti teemaline näitus - väga veider kooslus. Peale seda läksime ühte internetikohvikusse kus mängiti Unreal Tournamenti - pidi olema tüdrukute õhtu, kuid tüdrukuid seal küll eriti ei olnud. Lõpptulemusena võitsin omale t-särgi, sest võitsin enamus mänge. Põhimõtteliselt võistlus oligi peaaegu et ainult minu ja Anni vahel, teised olid üsna cannon fodder. Ann oli pärast tiba pahane mu peale et võitsin. Muig. Aga väga väga tore oli. Ja siis läksime loomaaeda, mis spetsiaalselt kultuuriööks oli öösel lahti. See oli ka väga lahe - kuigi oli täiesti pime seal ja need loomad kes väljas olid, olid näha nii et - oi, näe, vari, see oli vist hunt, oi, näe, seal ka mingi vari liigutas end!. Aga need kes olid siseruumides, olid ilusti näha. Nägin esimest korda elus flamingosid ja laisklooma. Laiskloom rippus puul peaaegu et minu pea kohal ja sügas ühe käpaga kukalt.
----
väga imelik moment oli just. David koputas mu uksele ja küsis kas ma võiksin talle Counting Crows - Mr Jones sõnad ära tõlkida. Kümme minutit üritasin talle selgeks teha mida tähendab "fairy tales". Siis pani Dire Straitsi mängima mu toas ja küsis kas ma võin mõned nende sõnad ka tõlkida. Siis pakkus mulle mingit väga väga kummalist hispaaniakeelset muusikat kuulata. Siis tuli Peter mu tuppa ja küsis et mida me kuulame ja kas ta saaks REM´i kuulata, sest mul igal pool REM´i asjad ja ta huvi pärast tahaks kuulata. Siis kuulasime paar REM´i laulu. Peter teatas et nad on super ja küsis et kas ma kiljun kontserditel. Kui ütlesin et ei, seda ma küll ei tee, siis ta ütles et - tegelikult ma ise ka arvasin seda. Muig. Siis nad läksid mõlemad ära. Natukese aja pärast oli uuesti koputus uksele ja David teatas mulle et see hispaania bänd kelle muusikat ta enne mängis on nüüd narkarid ja enam ei tee muusikat, kuid kunagi olid nad Euroopas popid. Ma ütlesin Ahah. Siis ta läks uuesti ära. - naljakas.
----
Aga kus ma enne pooleli jäin?
Laupäev. Kuna ma jõudsin reedel umbes kolm hommikul koju ja pidin kuueks lennujaama minema, ei olnud ma laupäeval kuigi konditsioonis. Kui olin oma sõbra lennujaamast ära toonud, jäin lihtsalt uuesti magama. Peter loomulikult esimese asjana küsis temalt et kas ta on samasugune arvutifriik nagu mina ja üldse pidevalt häiris meid. Peteril absoluutselt viisakust ei ole. Ma kutsusin ta meiega sööma (kui ma ei kutsu, siis ta lihtsalt kõõlub köögiuksel kuni mul närvid üles ütlevad ja ma küsin et kas tahad ka süüa) ja kui oli ära söönud, teatas et - aga sa võid nõud ka ära pesta, onju?. Ma pean tõsiselt õppima EI - TEE ISE ütlema. Aga vähemalt ma saan teda eesti keeles sõimata. Muud tarka väga päeval ei teinudki. Vaatasime IT-Crowdi ja õhtul läksime Põdra Pubisse jooma. Peale nelja õlut ja kolme shotti olin ma üsna kõikuv. Kuid vähemalt oli kõik väga naljakas ja lõbus. Jõudsime õnnelikult koju tagasi ka. Ma vihkan oma koduteed - väljas on kottpime, üritada tund aega silmi lahti hoida ja viimased 20 minutit keskenduda sellele, et õige põõsas üles leida. Põõsas, põõsas, põõsas, põõsas, oi, see oli tuttav põõsas, hakkan äkki õigesse bussipeatusesse jõudma?.. ei, ei ole õige põõsas vist siiski, põõsas, põõsas, on see see põõsas?.. ei, põõsas, põõsas, oi.. appi, see oli minu põõsas, stopp, tahan mahaa!

Pühapäeval oli mul üsna paha olla hommikul. Magasin peaaegu et lõunani ja siis ka ägisedes tõusin. Õhtul aga pidasin oma sünnipäeva - esmaspäev enamiku jaoks ei sobinud. Sünnipäev oli väga tore. Ma polnud eelnevalt mitu aastat seda tähistanud, seega oli ka viimane aeg. Sõber tõi tallinnast liitrise Vana Tallinna ka kaasa, lisaks oli veini ja õlut. Keegi igatahes kaineks ei jäänud ja alkoholist puudus ka ei tulnud, nii et igati õnnestus. Samuti filosofeeriti väga sügavatel teemadel - näiteks selle üle, mis on õige ja hea teesort, kuidas me taanlased välismaalasi vihkavad, kuidas me üldse siin hakkama oleme saanud ja üldse igast muud veidrad asjad mis parajasti pähe tulid. Alkohol ongi selles mõttes hea asi, et kui on väga palju inimesi kes üksteist väga ei tea, piisava alkoholikoguse pärast on kõik parimad sõbrad ja räägivad muresi südamelt. Esmaspäeva hommikul oli aga veelgi halvem olla kui pühapäeva hommikul.

Esmaspäeva hommikul käisime Ruthi juures hommikust söömas. Talle tuli üks teine sõbranna külla. Masendav tibi. Kogu selle aja jooksul ütlesime meie umbes kolm sõna ja see tibi vatras oma poisist kellega tal "kohutavad probleemid". Kohutavad probleemid aga tähendasid seda, et too ei tulnud klubist õigel ajal koju ja tahtis näha filmi, mille karbi kaanel olid püssidega mehed. Pealelõunal jalutasime Kopenhagenis ja õhtul käisime kohvikus mu sünnipäeva tähistamas.

Teisipäeval saatsin sõbra lennukile ja läksin siis Anni juurde. Tuju oli üsna räbal ja lihtsalt jõime veini, lobisesime ja istusime netis. Anni poiss tundub väga vahva. Naljakas on see, et inimene võib tunduda tore ilma et ma temaga kunagi rääkinud oleks, või et isegi teda näinud oleks. Ainult selle põhjal, mida ma kuulnud teda rääkimas Skypes Anniga. Aga noh, eks vist varsti näen teda, sest tuleb ülejärgmine nädalavahetus Annile külla. Anni juures üldse väga tore olla. Kui kodus mul üsna stabiilselt kedagi panniga viskamise tunne, siis seal on hea ja rahulik. Ja Anniga saab alati nalja. Naljakas on see, et kuigi me Tallinnas üksteist teadsime, me eriti ei suhelnud. Või head sõbrad vähemalt küll ei olnud. Siin aga ei ole eriti muud võimalust kui üksteisega leppida, ning see on meist väga head sõbrad teinud. Eks näis kas me ka tagasi Tallinna minnes jääme suhtlema - ma tegelikult ei usu seda. Meil liiga erinevad tutvusringkonnad. Aga noh, Kopenhagen oleks palju palju koledam paik ilma temata, nii et mul hea meel et ta minuga siin.

Ja eile sain lõpuks oma arvutile 256mb RAM´i juurde. Olin väga väga õnnelik. Mulle soovitati üht arvutipoodi mis asub kaks peatust rongiga linnast väljas. Kui kohale jõudsin, leidsin eest kahe korruselise väga suure arvutipoe. Läksin sisse, otsisin it-supporten´i üles, seal oli mingi kahe patsiga mees, küsisin et - mul oleks sellist mälu vaja ja andsin talle oma läpaka. Ta vaatas läpakat, läks taharuumi, tuli tagasi, pani mälu sisse, proovis kas läheb tööle, pani arvuti kinni tagasi, naeratas ja ütles - ei ole midagi vaja maksta, ilusat päeva sulle. Võib arvata kas ma olin rõõmus või mitte - kokkuhoid umbes 300dk.

Nüüd aga tagasi Anni juurde. Tõsiselt ei viitsi üksi kodus passida ja Annil siia ei ole mõtet tulla.

Meie öine retk Kastrupist kesklinna.

Kiisu ja kaelakee mis sõbralt sain sünnipäevaks. Kas pole armsad?

posted by Kati @ 3:05 PM