Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Tere tali

Jube kui külm siin on. Enamiku eilsest päevast veetsin lihtsalt lõdisedes. Tark nagu ma olen, ma muidugi ei võtnud eriti palju sooje asju kaasa - isegi kindad jäid koju. Täna toppisin saabastesse sukkadele sokid otsa, oma nahkmantli alla kaks kampsunit ja kõige tipuks mässisin näo silmini salli. Nii ei olnudki kõige hullem olla, kuid soe ikkagi ei olnud. Iseenesest ei olegi väga külm kui temperatuuri vaadata, kuid see tuul on lihtsalt jube - selline, mis võtab absoluutselt kõigest läbi, teeb silmad märjaks, põsed valutama ja tekitab minus tahtmist mõlemasse taskusse telliskivi panna. Isegi toas on kogu aeg külm, sest maja veel ei köeta. Ainus, mida teha tahan, on oma soojas tekis istuda ja teed juua. Ira soovitas mulle üht second-hand poodi läheduses kus pidi palju korralikke sooje karvaseid veste ja kampsuneid olema imeodava hinnaga. Võibolla homme isegi lähen vaatama. Ei viitsi rohkem külmetada.

Täna käisin ka lõpuks kohalikus kommuunikeskuses end registreerimas. Imelik, et kommuunikeskused asuvad alati täiesti pärapõrgus. Dragori oma asus keset põldu, see aga läbi pargi ja x käänakut tehes. Isegi ühte bussi ligidusse ei lähe. Nüüd vähemalt ametlikult elan siin. Ja positiivse asjana avastasin enda jaoks ka veel kohutavalt armsa pargi kus edaspidi kindlasti jalutamas hakkan käima. Seal pargis ka mingi lossi moodi ehitis oli, mil mingil kummalisel põhjusel Taani lipu kõrval ka Eesti lipp lehvis.

Eile õhtul aga käis Ann mul külas. Irale hakkas ta väga meeldima, mõlemad sellised elava iseloomuga. Tegime süüa, niisama lobisesime ja vaatasime Valmont´i ja The Big Lebowski´t. Miks mina selliseid luulusi ei näe nagu Lebowski nägi? Elu oleks palju põnevam. Sain Annilt ka Eriti Kurva Muusika Ansambel´i plaadi ja nüüd kuulangi seda. Tee, hea muusika, soe tekk - mida veel tahta? Ja vahelduse mõttes omaette olla on ka mõnus. Viimati sain ühe õhtu üksi oma toas veeta esmaspäeval vist ja enne seda... ammu.


Oma tantsu ma üksinda keerutan kivisel rannal,
vihmast libe ja kividel sügise tuleku eel.
mis mind küll siia nii tihti siis ikka veel kannab?
kas ehk need kes siit läinud ja praegu on kusagil teel?

nende vankreile järele saadavad nimetuid viise
ükskõiksete kujude tõbine pasunakoor,
kes mängivad matusteil pargis, kui läinud siit narrid,
kuusepärgade lõhna on juures ju igal te lool.

aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal,
oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel
oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan,
et tunda koos nendega olevat kusagil teel.
nad lähevad veel...
olla koos teel...
nad lähevad veel...
olla koos teel...

// Eriti Kurva Muusika Ansambel - Karussell kivisel rannal.

posted by Kati @ 7:12 PM