Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

The Devil is Loose on Salmon Street

Uniuniuniuniuniuni... Peaks magama minema, samas on kohutavalt nüri kohe peale koju jõudmist magama minna - nii ma siis passingi siin üleval.

Mis ma täna tegin?.. Esiteks sain teada et taas ei saa ma millestki aru. Teiseks sain teada et see mis mulle meeldib, ei ole absoluutselt see mis õpetajale meeldiks. Kolmandaks sain kinnitust sellele, et mitte ainult mina ei ole loll, vaid enamus grupist on vähemalt sama lollid kui mina, kuigi see ei ole tegelikult kuigi lohutav teadmine.
Nimelt - Academic English´is arutlesime selle üle, milline on hea sissejuhatus. Õpetaja andis meile viis sissejuhatust ja käskis neid kritiseerida. Loomulikult see, mis meile kõige enam meeldis, meeldis õpetajale kõige vähem ja vastupidi. See, mis õpetajale väga meeldis, tekitas minus ainult ühe küsimuse - miks?!?
Eestis on minus sisse taotud see, et essee peab olema praktiline ja loogiliselt üles ehitatud. Kui hüppad nagu hüperaktiivne haldjas ühelt mõttelt teisele, üle kahe midagi loota ei ole. Samuti kui õpetaja su mõttest aru ei saa (ja sa kunagi ei tea millest õpetaja võiks mitte aru saada, seega kõik on parem üksipulgi lahti seletada), üle ühe ei ole mõtet loota. Samuti peaks sissejuhatusest saama ettekujutuse sellest, millest edaspidi kirjutama kavatsed hakata. See sissejuhatus aga... ma ei oskagi seda kirjeldada. Lisan selle selle blogi lõppu - eks otsustage ise kas meeldib.

Teiseks käisin õhtul Kopenhageni Ghost Tour´il. Ehk siis meid lohistati mööda linna ringi ja räägiti õhtupimeduses kummitusjutte. Nagu näiteks lugu ühest rohelisest maja st Nyhavn´il, mis kuulus ühele kaupmehele, kes pani ühe tibi pööningule kinni, kuna ta mehe vaim muidu kolistas pööningul liiga kõvasti. Või kuidas ühes majas Lõhe tänaval kolistas poltergeist nii kõvasti, et aknad lendasid kildudeks ja kohale tulnud politseinikke ähvardas üks hääl põrgusse kaasa võtta. Või kuidas ühes majas on pisikese tüdruku vaim, kes käib öösiti sahvrist toitu näppamas (oli kunagi seal majas tiisikusse surnud, ta ema oli prostituut ja tüdruk pidevalt külmas ja näljas). Samuti Kopenhagenis on kummitav diskoteek - see maja ehitati ammusele vaeste surnuaiale, osaliselt kirikuvaremete peale (ei tea kes see tarkpea oli, kes seda heaks ideeks pidas). Igatahes nüüd seal pidevalt üht vanaeite nähakse, tuled majas vilguvad, aknad pauguvad, kostub samme ja rasket hingamist. Väidetavalt oli kunagi sinna majja ka üks meedium kutsutud, kes selle vanaeidega rääkis. Too oli öelnud et valvab seal laste järgi, et nood pahandust ei teeks (see osa surnuaiast kus see maja asub oli põhiliselt laste matmispaik). Ei tea kui palju selles ka tõde, kui üldse. Üldiselt aga enamasti jah ei ole hea idee surnuaeda mitme kihi kontide peale ehitisi ehitada, kus inimesed suurte massidena joomas ja laaberdamas võiks käia, lisaks veel kiriku kividest keldrisse tualettruumid ehitada. Aga noh, äri ei küsi südametunnistuse järgi.

Nüüd aga küll üritan magama jääda - aitab naljast. Homme taas pikk päev ja reedel on kultuuriöö, mil hästi palju põnevaid üritusi igal pool üle linna ja laupäeva hommikul saabub esimene külaline Tallinnast. Eks näis mil taas leian aega kirjutada.

Siin aga see kurikuulus sissejuhatus.

Word limits; perhaps inevitably, because it alone can. The life that Tolstoy´s word breathes into Anna, his word alone can end; but even his word might not extinguish. She has, as Byron says of Haidée "all the advantage" (and, we may add the disadvantage too,)"of not being air." Death is by no means the worst that can happen to one who is not air (to give one nightmarish example, returning to a life with the all but untouchable Karenin!)and we are grateful that her beautiful proud head, the seat of her word, i.e. Logos, remains hauntingly graceful.

Kõlab kenasti küll, kuid millest see täpselt olema peaks, või milles järgneva essee iva peaks olema, ma tõesti ei taipa. Pigem sobiks see osaks lõppsõnast mu meelest. Aga mida ma ka tean...

posted by Kati @ 2:55 AM