Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Run On...

Esiteks - Head Uut Aastat ! :-)

Teiseks vabandan nende ees, kes mulle jõulukaardi saatsid. Ma ei saatnud kellelegi jõulukaarte. Finantsolukord hetkel seda ei võimalda. Kuid ometi oli äärmiselt tore saada kaarte :-) Mul terve teadetetahvel mu toas nüüd ilusaid talvepilte täis. Ja üldse, käsitsi kirjutatud eesti keelt nähes tuleb heldimustunne peale. Mingis mõttes mul küll suur koduigatsus. Eriti nüüd, kus ma Anniga siin enam eesti keelt rääkida ei saa. Kummaline, kui kiirelt sellest puudust võib tundma hakata. Kui Ann septembris saabus siia, ning ma kuu aega eesti keelt pikemalt kui viis minutit nädalas ei olnud rääkinud, ei suutnud ma temagagi eriti eesti keelt rääkida - tahtsin pidevalt inglise keeles rääkida. Samas nüüd mul vist taani keelega see. Suudan uudiseid telekast kuulata, ja veidraid taani naljasaateid (üksõhtu nägin midagi mis pmst taani versioon Kitsast Kingast tundus, samas see polnud absoluutselt naljakas) ning võin ilma hääleta subtiitritega filme vaadata ja üsna vabalt aru saada. Üksõhtu ma vaatasin mingit karjumistega õudukat, ning ma keerasin hääle maha et see naabreid ei segaks - mõnda aega vaadates oma üllatuseks avastasin et ilusti saab aru. Ma arvan et mul saab üsna harjumatu olema näha taas eestikeelseid saateid, või poes näha eestikeelseid silte.

Aga vähemalt olen viimasel ajal taas tegus olnud. Ma ei ole ammu nii palju lugenud kui viimase kuuga. Üritan lõpuks Zelazny Deus Irae uuesti lõpuni saada, kuid see on lihtsalt nii raske raamat. Kui ma loen seda, on mul kogu aeg tunne et vähemalt pool sellest raamatust läheb minust lihtsalt mööda. Seal on nii palju ladina keelseid sentense, lõike saksa luuletajatelt, viiteid erinevatele filosoofidele, väejuhtidele, sündmustele. Tunnen end nii kohutavalt lollina seda lugedes, kuid ometi see raamat mulle väga meeldib. Olen ka kaks oma Ravenlofti raamatut läbi saanud - vähemalt see on mõnus ajupuhkamiskirjandus. Ja siis loen raamatuid oma viimaseks esseeks. Istungi omaette Rune juures ja loen. Rune sõitis Ameerikasse ühe oma sõbra pulma ja jättis võtmed mulle et saaksin rahus olla. Ira juures ei saa üle 15 minuti korraga omaette olla - alati on mingi uus tragöödia toimumas mida vaja ette kanda. Kui ma veel maininud ei ole, siis viimasel ajal probleemid ta mehega on asendunud probleemidega ühe ta "sõbrannaga". Üks venelanna kes tuli taani et abielluda taanlasega kellega ta internetis tutvus. Kuid loomulikult ei meeldi talle see mees ja ta otsib selle mehega elades paralleelselt teisi mehi internetis ja siis sõimab oma meest kui too millegiga rahul ei ole. Vaene ullike arvas vist et vene naine on hea, armas ja vaikne koduhoidja. Samuti peavad nad Iraga tunniajaseid Skype kõnesi, mille kestel mõlemad lihtsalt röögivad ilma üksteist tegelikult kuulmata, kuulamata. See naine on jube. Ta on umbes nelikümmend midagi ülekaaluline, mittemidagiütleva välimusega, kriiskava hääle, ropu suuvärgiga üsna juhm ja äärmiselt ülbe tunduv venelanna. Mul on natuke piinlik kellegi vastu nii julm olla, kuid siiani, peale pikki vestluseid tema teemal Iraga, ja nende telefonikõnede sundpealtkuulamist nende valjuse tõttu, ei ole ma veel ühtegi kiiduväärt omadust temas suutnud leida. Üks hetk ta isegi väitis et oleks nõus oma tütre hülgama, kui ainult normaalse mehe leiaks. Iralt sai ta muidugi selle peale kohutava sõimuvalingu osaliseks, sest nagu Ira väidab, tema jaoks nr 1 elus ta poeg, nr 2 ta kass, nr 3 ta sõbrad ja siis tulevad, kui tulevad, mehed. Ira on mis on, kuid vähemalt ta tundub väga hooliv ja aus inimene. Vähemalt selle põhjal mida ma temast tean. Ta väidetavalt pidi selle naisega ka suhtlema ainult seetõttu, et tal on igatsus draama järgi, ning see naine pidi draamat rohkem kui küllaga pakkuma. Samuti pidi tal temast natuke kahju olema, sest too on pärit vaesest perekonnast, elanud mitu halba abielu üle ja nüüd lõpuks elab maal kus talle üldse ei meeldi, inimesega, kes talle üldse ei meeldi. Selles suhtes võin minagi tollele naisele kaasa tunda, kuid ometi, miks siis üldse tulla, või kuidas saab olla nii naiivne, et arvata et prints valgel hobusel tuleb ja päästab ja muudab elu ideaalseks, ning ise selle nimel ei pea lillegi liigutama. Too naine ei anna oma mehele võimalustki mitte, ainult karjub ja sõimab ja alandab. Aga noh, ma tean ainult mis kuulnud ja mis mulle räägitud. Viimane naljakas asi mida nendest kuulsin Iralt, oli et naine oli lõpuks ometi oma mehes leidnud ühe hea omaduse - nimelt oraalseks. Ira naeris, et too oli arvanud et see on midagi väga väga erilist millest ainult tema nüüd teab. Oli Iralegi seda suure saladuskatte all rääkinud - nimetanud seda eriliseks seks-massaazhiks. Kui Ira oli täpsemalt küsinud, et mida see siis endast kujutab, oli tulnud välja et oraalseksist räägiti. Muig. Ira tundis talle ka selles suhtes kaasa, väitis et see on lihtsalt nõukogudeaegne mentaliteet. Mina seda ette ei kujuta. Ei taha ka pikemalt mõelda sellest.

Aga mis muud? Uusaasta vastuvõtt siin on täielik sõda. Saluut algas niipea kui hämarduma hakkas, ning kestis kuni hommikutundideni. Inimesed kilkasid ja karjusid õues. Samas linn oli hommikul ilus ja puhas - vastupidiselt Tallinnale esimesel jaanuaril. Mina linnapeale öösel ei läinud - möll tundus liiga suur.

posted by Kati @ 1:25 AM