Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Por qué David, Por qué...

Jeerum milline päev. Ja taaskord, milline veider öö. Ärkasin umbes nelja paiku hommikul kohutava kolina peale - nagu keegi üritaks välisust maha murda. Ajasin end unesegaselt istukile ja üritasin olukorrast ülevaadet saada. Mürin suundus välisukse juurest mu hispaanlase tuppa, uks käis prauhhhhh lahti, kostus millegi purunemise klirin, kohutav mürtsatus - siis hauavaikus. Avasin oma ukse, vaatasin koridori, kuid tema uks oli kinni, välisuks oli kinni, kõik tundus korras olevat. Ju ta vist taas täis nagu tarakan koju tuli, ja uksed teda kiusama otsustasid hakata. Arvasin, et kui ta juba oma toa ukse kinni sai, ju siis olukord kõige hullem olla ei saa. Hommikul kui ärkasin ta aga taas oli juba lahkunud majast. Nüüd õhtul nägin teda veel korra köögis, seletas midagi hispaania keeles mobiiliga rääkides. Teda on nii naljakas kuulata - ma ei saa aru mis ta räägib, kuid ta tekst on - mulin mulin mulin mulin, sõna mille tähendust tean, mulin mulin mulin, sõna mille tähendust tean, veel mulinat. Ja niipalju kui ma aru saanud olen, siis vandumast ta end tagasi ei hoia. Muidu aga küll igati ontlik tundub, või vähemalt päeval minu ja majaperemehe juuresolekul. Võibolla tal mingi alter-ego, selline kohutav joomar-naistemees-pubikakleja tüüp, mis ainult teiste hispaanlaste juuresolekul välja lööb. Igatahes naljakas inimloom.

Aga mis tänases päevas erilist?.. Esiteks ilm. Nii kohutavat ilma ei ma veel senini näinud. Tõesti, tundsin end kui Mary Poppins masinpesus. Nii tugev tuul puhus, et vaevu püsisin püsti, vihma sadas igast suunast nii tihedalt, et midagi ei olnud näha, tänavad lainetasid ja autod liikusid kui mootorpaadid. Kui vahepeal väike paus tuli, siis väänasin seelikusabast vett välja ja kuulasin kuidas vesi saabastes lirtsus.
Muidu oli aga üsna tegus päev - sain raamatukogus käidud, koolis käidud, Anniga üht hispaania restorani all-you-can-eat-buffet´i proovitud (kindlasti läheme tagasi - 44 dk eest end ägamiseni täis pugida), Ruthile sünnipäevakink leitud, sellega seoses ostsin omale uue R.E.M. i DVD - ei suutnud kiusatusele vastu panna ning see väga kallis ka ei olnud, lisaks sai uus kuupilet ostetud, nädalaks toit kohalikust supermarketist ostetud, ja lõpuks veel üsna optimistliku tujuga koju naasetud.

Teiseks mul õnnestus mu vanameest veenda, et ta mu depositi Oktoobri üürina endale hoiaks, nii et mul pangaarvet taas natuke rõõmsam vaadata. Ma pean talle vist ikka tõsiselt meeldima, et ta seda lubas teha. Enamasti tal kõik asjad käivad punkt-punktilt lepingu järgi, ja igast sendist hoiab ta elu eest kinni. Davidile ütles kusjuures kohe ära, et nii ta ei luba teha, ja et hoiab depositist kinni. Äkki minu puhul kardab, et kui ei ütleb, lõpetan ma temaga õhtusöökide jagamise. Samas ma tean, et ma "saadanale" nüüd näpu andsin sellega, sest iga kord kui ma ei peaks viitsima õhtusööki teha, hakkab ta mulle meelde tuletama et - aga ma ju tegin sinu suhtes erandi. Aga noh, see ei tapa mind. Ja pealegi, ta toob aeg-ajalt liha, mida ma ise omale osta ei jõuaks ega raatsiks.

Oeh, aga nüüd olen ma küll väsinud. Vaatan natuke oma DVD´d, teen tassikese oma uut teed, loen paar lehekülge ja siis magama. Homme taas kooli ja raamatukokku peab minema ja loengus ka seda venelannat taas näeb.

Muide, see vanamees ütles mulle täna ka komplimendi, vist. Väitis, et ma pidavat väga ökonoomne ja naiselik olema. Muig. Temaga võrreldes kindlasti, üldiselt aga?.. julgen kahelda. Aga noh, ta oli ka imestunud kui Ruthiga kooki tegime, et eelmised tüdrukud midagi sellist ei teinud. Ei tea.

Tänast ilma aga iseloomustab minu meelest üsna hästi üks Bukowski luuletus mida kunagi lugesin, ja mis täna suurest vihast vihma vastu meelde tuli. Kõike ei viitsi kopeerida siia, kuid kui meeldib, võid lõpu ise lugeda siit -> http://www.famouspoetsandpoems.com/poets/charles_bukowski/poems/13080

Call it the greenhouse effect or whatever
but it just doesn't rain like it used to.
I particularly remember the rains of the
depression era.
there wasn't any money but there was
plenty of rain.
it wouldn't rain for just a night or
a day,
it would RAIN for 7 days and 7
nights
and in Los Angeles the storm drains
weren't built to carry off that much
water
and the rain came down THICK and
MEAN and
STEADY
and you HEARD it banging against
the roofs and into the ground
waterfalls of it came down
from roofs
and there was HAIL
big ROCKS OF ICE
bombing
exploding smashing into things
and the rain
just wouldn't
STOP
and all the roofs leaked-
dishpans,
cooking pots
were placed all
about
they dripped loudly
and had to be emptied
again and
again.

...

Charles Bukowski - We ain´t got no money, honey, but we got rain

posted by Kati @ 11:16 PM