Seiklused Taanimaal

-ehk klaustrofoobi hirmuunenägu

Lennupilet ostetud. 7 veebruar. Kella üheks peaksin juba Tallinnas olema.
Aga nüüd lippan edasi. Täna peaks mu viimane külaline Eestist saabuma.

posted by Kati @ 2:31 PM 1 comments

Jäätis on ainus tõsiseltvõetav asi...

Kell on neli.. jõudsin just mõni aeg tagasi koju.. Istusime Ericaga Irish Rover pubis ja jõime õllet, lobisesime ja kuulasime mingit kummalist live bändi kes parjasti esines. Ma ei tea mitmes variant REM Losing my religion´ist (mitte et ma kurdaks selle üle, kuid absoluutselt kõigil baaribändidel on oma veider versioon sellest laulust) ja Elvis kõigele muule lisaks. Elvise immiteerimise suhtes oli laulja küll osav. Tal oli just täpselt selline kurguhääl. Iiri aktsendist aga oli asi küll kaugel.
Üldiselt oli aga tore õhtu. Nüüd ma tagasi kodus oma kahe suure sõbraga - Ben and Jerry Phish Food jäätisega (chocolate icecream with marshmallows, caramel and dark chocolate fish - hirmkallis kuid tõeliselt hea)ja Sex and the City viimaste vaatamata osadega. Rune on oma onupoja juures. Tuli neljapäeval Miamist tagasi. Tõi mulle üliarmsa hõbedase kirju sisalikuga kaelakee. Pidi käsitöö olema. Kui see numbrikombinatsioon mille ma ehte tagaküljelt väikeselt leidsin oli selle päris hind, siis ta igatahes hull oli et selle mulle ostis. Loodan et ei olnud. Muidu mu südametunnistus ei lubaks sellist asja vastu võtta. Oeh.. Ma enam tõesti ei tea kuidas kõigesse suhtuma peaksin..
Aga see selleks.. hetkel midagi tarka nagunii enam välja ei mõtle. Pigem mu paranoiadel veelgi parem kasvupind. Seega parem jään tasa, lõpetan oma jäätise, vaatan ühe osa veel ja siis magama..

....

Every whisper
Of every waking hour I'm
Choosing my confessions
Trying to keep an eye on you
Like a hurt lost and blinded fool, fool
Oh no, I've said too much
I set it up
Consider this
Consider this
The hint of the century
Consider this
The slip that brought me
To my knees failed
What if all these fantasies
Come flailing around
Now I've said too much
I thought that I heard you laughing
I thought that I heard you sing
I think I thought I saw you try

But that was just a dream
That was just a dream

//R.E.M. - Losing my Religion

posted by Kati @ 4:04 AM 0 comments

Uni, valuvaigistid ja shokolaad..

Oeh.. milline veider päev taas.. Hommikul ärkasin kell kuus. Toimetasin niisama toas umbes 12ni, siis otsustasin pikema jalutuskäigu teha. Õues oli niiske, külm tuuline. Kui tagasi jõudsin, algas metsik kõhuvalu. Ira´t kodus ei olnud, tema ajas oma lahutuspabereid. Hommikul ütles et ta tuleb viieks tagasi, siis tuleb talle üks ta grusiin meestuttav külla. Kell oli alles kaks, nii et tegin tassi sooja teed, võtsin valuvaigisti ja mõtlesin uinaku teha. Kell viis äratas mind metsik uksekellahelin. Ma mõtlesin et - ah, küll Ira ukse lahti teeb ja vajusin uuesti unne. Järgmine hetk teadvust oli seotud uksele kloppimisega. Korter oli ikka pime, kedagi kusagil ei liikunud. Läksin küsisin - kes on?. Tuli välja et see mees saabus, küsis et kus Ira on. Helistasin Irale, küsisin kus ta on - oli veel ülikoolis. Teatas mulle et - ma umbes 15 minuti pärast saabun, lase ta sisse ole hea, ma helistan talle mobiilile. Siis tuli välja et mees oli mobiili koju unustanud. Ma üritasin talle selgeks teha et Ira tuleb varsti ja et ta ootaks teda elutoas. Too tahtis kohe arvuti taha minna. Ma tegin talle teed ja ütlesin et istugu vaikselt sohval ja oodaku enne Ira ära. Umbes 20 minuti pärast saabus Ira. Ta kilkas rõõmsalt et - oh, midagi toredat juhtus koolis, keegi oli oma võla talle tasunud. Tuli välja et võla tasumine seisnes vastava suitsetamisaine kinkimises. Ta hakkaski kohe suitsetama - nii minu kui mehe ees. Too tundis end ilmselgelt ebamugavalt ning kui ma tahtsin lahkuda, kutsus Ira mind veini jooma ja shokolaadi sööma nendega. See mees oli ikka paras molkus. Või noh - ta tõi odavat shokolaadi, odavat veini ja kuigi tal väidetavalt professorikraad, ei osanud ta korralikult vene keelt rääkida, väga halvasti inglise keelt ja üldse tundus selline paras luuser. Üritas Irale üht arvutimängu installida, kuid ka sellega ei saanud hakkama. Lõpuks mul hakkas temast kahju ja ma installisin selle ise. Jube raske on vene keeles üritada seletada mida arvutis tegema peab. Mul vastav sõnavara täielikult puudub. Ira oli temaga ammu netis kohtunud ja olid korra varem kinos ja loomaaias käinud. Ta tahtis sellest mehest lahti saada, kuid tahtis et mees ise sellest aru saaks, mitte et otse ütlema peaks. Täna aga mees sai sellest küll väga hästi ära. Niipea kui talle see kohale jõudis, tõusis püsti ja läks. Võttis veinipudeli ka kaasa. Kui ta oli läinud, jäi Ira minuga elutuppa niisama jutustama ja oma päevasündmustest rääkima. Siis hakkas ta sõbranna talle helistama - skypes, mobiilil, skypes, mobiilil. Ira ei tahtnud temaga rääkida, kuid lõpuks mõlemas umbes kuus vastamata kõne oli ja stabiilselt üks või teine helises. Lõpuks ta pani mõlemad kinni ja läks magama. Mina nüüd ka saan natuke oma kõrvu ja mõistust puhata. Oeh. Homme lähen tagasi Rune juurde. Mulle hetkel aitab sellest kõigest.

posted by Kati @ 10:05 PM 0 comments

Brr...

Kirjutasin enamiku ööst oma esseed. Eesmärk on neljapäevaks valmis saada. Kell kuus ärkas Ira juba ja nüüd kogu aeg käib midagi rääkimas. Tekitas mulle just südamerabanduse sellega, et lõi mu ukse prõmmuga lahti ja kilkas mingi vene laulja nime mis parajasti tema toas mängis ja küsis et kas mulle tuleb see laul tuttav ette. Kell seitse hommikul unesegase ja ülekirjutanuna on raske üldse millegist aru saada. Oskasin vaid äh, mh, oh, öelda ja pead raputada. Aga mingis mõttes on see olukord siiski väga koomiline.
Samas unega on üldse keeruline.. eile hommikul peale paari tundi magamist ajas Rune mind sõnumitega üles.. Temal on päev kui minul öö/varavarahommik. Ärkasin sõnumi peale, uinusin, tuli uus sõnum, enam und ei tulnud.. pobisedes ja torisedes alustasin uut päeva.. naljakas kuidas mõni asi võib korraga rõõmustada ja vihale ajada.. Ja kuigi ma võiksin Rune juures vaikuses istuda üksi, muutus seal üksi olemine liiga vaikseks ja igavaks.. kusagil ei ole hea.. muig..

Kobin paariks tunniks magama ja siis suurem pesupesu, söögiost, väike toakoristus ja uuesti essee... wheee.. aga ainult neljapäevani veel kannatada.. siis viimased siinolemisnädalad vabalt võtta.. Kohutavalt kiirelt on see pool aastakest ikka möödunud. Täiesti mõistmatu.. August, september, oktoober, november, detsember, jaanuar.. kuhu? millal? kuidas???

Ahjah.. ja mu majapidajanna mees hankis omale noore naise.. või väidetavalt vähemalt.. oli pannud mingi noore tibina pildi oma online messengeri ja kõrvale kirja et - armas ingel - vms.. loodan et kõik mehed nii hullud ei ole kui see eksemplar..

posted by Kati @ 6:54 AM 0 comments

Run On...

Esiteks - Head Uut Aastat ! :-)

Teiseks vabandan nende ees, kes mulle jõulukaardi saatsid. Ma ei saatnud kellelegi jõulukaarte. Finantsolukord hetkel seda ei võimalda. Kuid ometi oli äärmiselt tore saada kaarte :-) Mul terve teadetetahvel mu toas nüüd ilusaid talvepilte täis. Ja üldse, käsitsi kirjutatud eesti keelt nähes tuleb heldimustunne peale. Mingis mõttes mul küll suur koduigatsus. Eriti nüüd, kus ma Anniga siin enam eesti keelt rääkida ei saa. Kummaline, kui kiirelt sellest puudust võib tundma hakata. Kui Ann septembris saabus siia, ning ma kuu aega eesti keelt pikemalt kui viis minutit nädalas ei olnud rääkinud, ei suutnud ma temagagi eriti eesti keelt rääkida - tahtsin pidevalt inglise keeles rääkida. Samas nüüd mul vist taani keelega see. Suudan uudiseid telekast kuulata, ja veidraid taani naljasaateid (üksõhtu nägin midagi mis pmst taani versioon Kitsast Kingast tundus, samas see polnud absoluutselt naljakas) ning võin ilma hääleta subtiitritega filme vaadata ja üsna vabalt aru saada. Üksõhtu ma vaatasin mingit karjumistega õudukat, ning ma keerasin hääle maha et see naabreid ei segaks - mõnda aega vaadates oma üllatuseks avastasin et ilusti saab aru. Ma arvan et mul saab üsna harjumatu olema näha taas eestikeelseid saateid, või poes näha eestikeelseid silte.

Aga vähemalt olen viimasel ajal taas tegus olnud. Ma ei ole ammu nii palju lugenud kui viimase kuuga. Üritan lõpuks Zelazny Deus Irae uuesti lõpuni saada, kuid see on lihtsalt nii raske raamat. Kui ma loen seda, on mul kogu aeg tunne et vähemalt pool sellest raamatust läheb minust lihtsalt mööda. Seal on nii palju ladina keelseid sentense, lõike saksa luuletajatelt, viiteid erinevatele filosoofidele, väejuhtidele, sündmustele. Tunnen end nii kohutavalt lollina seda lugedes, kuid ometi see raamat mulle väga meeldib. Olen ka kaks oma Ravenlofti raamatut läbi saanud - vähemalt see on mõnus ajupuhkamiskirjandus. Ja siis loen raamatuid oma viimaseks esseeks. Istungi omaette Rune juures ja loen. Rune sõitis Ameerikasse ühe oma sõbra pulma ja jättis võtmed mulle et saaksin rahus olla. Ira juures ei saa üle 15 minuti korraga omaette olla - alati on mingi uus tragöödia toimumas mida vaja ette kanda. Kui ma veel maininud ei ole, siis viimasel ajal probleemid ta mehega on asendunud probleemidega ühe ta "sõbrannaga". Üks venelanna kes tuli taani et abielluda taanlasega kellega ta internetis tutvus. Kuid loomulikult ei meeldi talle see mees ja ta otsib selle mehega elades paralleelselt teisi mehi internetis ja siis sõimab oma meest kui too millegiga rahul ei ole. Vaene ullike arvas vist et vene naine on hea, armas ja vaikne koduhoidja. Samuti peavad nad Iraga tunniajaseid Skype kõnesi, mille kestel mõlemad lihtsalt röögivad ilma üksteist tegelikult kuulmata, kuulamata. See naine on jube. Ta on umbes nelikümmend midagi ülekaaluline, mittemidagiütleva välimusega, kriiskava hääle, ropu suuvärgiga üsna juhm ja äärmiselt ülbe tunduv venelanna. Mul on natuke piinlik kellegi vastu nii julm olla, kuid siiani, peale pikki vestluseid tema teemal Iraga, ja nende telefonikõnede sundpealtkuulamist nende valjuse tõttu, ei ole ma veel ühtegi kiiduväärt omadust temas suutnud leida. Üks hetk ta isegi väitis et oleks nõus oma tütre hülgama, kui ainult normaalse mehe leiaks. Iralt sai ta muidugi selle peale kohutava sõimuvalingu osaliseks, sest nagu Ira väidab, tema jaoks nr 1 elus ta poeg, nr 2 ta kass, nr 3 ta sõbrad ja siis tulevad, kui tulevad, mehed. Ira on mis on, kuid vähemalt ta tundub väga hooliv ja aus inimene. Vähemalt selle põhjal mida ma temast tean. Ta väidetavalt pidi selle naisega ka suhtlema ainult seetõttu, et tal on igatsus draama järgi, ning see naine pidi draamat rohkem kui küllaga pakkuma. Samuti pidi tal temast natuke kahju olema, sest too on pärit vaesest perekonnast, elanud mitu halba abielu üle ja nüüd lõpuks elab maal kus talle üldse ei meeldi, inimesega, kes talle üldse ei meeldi. Selles suhtes võin minagi tollele naisele kaasa tunda, kuid ometi, miks siis üldse tulla, või kuidas saab olla nii naiivne, et arvata et prints valgel hobusel tuleb ja päästab ja muudab elu ideaalseks, ning ise selle nimel ei pea lillegi liigutama. Too naine ei anna oma mehele võimalustki mitte, ainult karjub ja sõimab ja alandab. Aga noh, ma tean ainult mis kuulnud ja mis mulle räägitud. Viimane naljakas asi mida nendest kuulsin Iralt, oli et naine oli lõpuks ometi oma mehes leidnud ühe hea omaduse - nimelt oraalseks. Ira naeris, et too oli arvanud et see on midagi väga väga erilist millest ainult tema nüüd teab. Oli Iralegi seda suure saladuskatte all rääkinud - nimetanud seda eriliseks seks-massaazhiks. Kui Ira oli täpsemalt küsinud, et mida see siis endast kujutab, oli tulnud välja et oraalseksist räägiti. Muig. Ira tundis talle ka selles suhtes kaasa, väitis et see on lihtsalt nõukogudeaegne mentaliteet. Mina seda ette ei kujuta. Ei taha ka pikemalt mõelda sellest.

Aga mis muud? Uusaasta vastuvõtt siin on täielik sõda. Saluut algas niipea kui hämarduma hakkas, ning kestis kuni hommikutundideni. Inimesed kilkasid ja karjusid õues. Samas linn oli hommikul ilus ja puhas - vastupidiselt Tallinnale esimesel jaanuaril. Mina linnapeale öösel ei läinud - möll tundus liiga suur.

posted by Kati @ 1:25 AM 0 comments