Tequilast ja Eestlastest
Eile oli üsna tore õhtu. Käisime Humanitaarosakonna peol vanas ülikoolis. Vana ülikool näeb natuke Peda moodi välja - enamik asju ajahambast näritud, põrandal veel kahhelkivid moodse linoleumi asemel, toolid ja lauad kiiksuvad ja kääksuvad ja kohati näeb sõnumeid nagu Mia armastab Peterit või lihtsalt mingeid kummalisi mõtteteri. Pidu toimus sööklas - lauad oli natuke ümber paigutatud et jatkuks ruumi ka tantsupõranda jaoks, laudadele küünlad pandud, hoovi lauad ja küünlad tõstetud, isegi kaks DJ´d oli kohale toodud. Kui sisse astusin, tuli kohutavalt kõhe koolidisko tunne peale. Meenus kuues klass ja kuidas klassiõhtutel halb disko makist üürgas, kaks inimest keset põrandat tantsida üritasid, muud aga nurgas istusid ja omavahel sosistasid. Siin oli sama - tantsupõrand oli täiesti tühi, baari leti ääres ainult paar inimest õllet jõid ja omavahel juttu rääkisid. Muusikavalik oli 90ndate disko kuni tänapäeva poppmuusika. Üks laul hullem kui teine. Mõtlesime, et ootame natuke ja vaatame, äkki midagi muutub, õhtu veel noor. Meie kannatused kandsid ka vilja - üsna varsti juba hakkas rahvast juurde tulema ja varsti kogu saal oli puupüsti täis kilkavaid, karjuvaid, hüplevaid, ronivaid, tantsivaid inimesi.
Happy Hour´il müüdi tequila shotte äärmiselt odavalt - nii me siis ka otsustasime peoga ühineda ja hakkasime neljakesi tequilat lahendama. Ei tulnud kaua oodata kuni ise ka rõõmsalt disko järgi tantsisime ja niisama rõõmsalt kilkasime. Kui Ann teist kandikut tequila shotte läks baarist tooma, oli baarimees talle öelnud umbes et - ta ei tahaks hommikul tema nahas olla. Aga noh, karmid kanged Eestlased ja Soomlased kannatavad rohkem kui Taanlased. Muig.
Kohtusin sel õhtul ka ühe inimesega, kes teiste uute tuttavate seast teravalt meelde jäi. Üks poiss ronis pidevalt aknast sisse ja välja, kuigi uks oli samas kõrval lahti. Kuna mina parajasti akna läheduses istusin ja see natuke häiris mind, küsisin temalt et kas ta ust ei tahaks kasutada? Selle peale ta teatas mulle, et see ei oleks pooltki nii põnev, pealegi on aken ligemal talle kui uks. Siis küsis minult et kuskohast mina tulen et ma Taani keelt ei räägi - kui ütlesin et Eestist, läks ta väga elevile ja hakkas vigases Eesti keeles minuga rääkima. Tuli välja et ta oli Taanlasest Soome filoloog kes hobi korras ka Eesti keelt õpib. Üsna hästi oskas isegi. Minu jutust sai aru. Ja väga eestipärane nimi oli tal ka - Rene. Rääkis mulle et Tallinn on kõige ilusam linn kus ta kunagi käinud ja et Eesti keel kõige ilusam mis ta kunagi kuulnud. Ülejäänud õhtu veetsingi temaga lobisedes ja hiljem saatis ta minu ilusti bussile. Ann jäi ööseks linna ühe teise tüdruku juurde.
Hommikul oli isegi täiesti inimlik olla. Ju sain end ilusti välja magatud ja tegelikult ma ei olnud kuigi purjus ka. Koristasin tuba, käisin rattaga poes, tegin vanamehele ja endale õhtusöögi, istusin niisama netis - rohkem polegi midagi väga täna teinud. Eks homme olen asjalikum.
Ja peale sõbra saadetud psühholoogiteemalise blogi sissekande lugemist teatan et minu ajukeemiale mõjuvad hästi päevalilled. Otsin üleeile omale ühe neist turult. Teeb mu pisikest tuba palju rõõmsamaks ja ilusamaks ja sobib nii hästi lauale mu läpaka kõrvale. Kas pole?
Peedist ja Virsikutest..
Naudin ikka veel oma eilseid ploome. Leidsime Anniga ühe turu moodi koha, kus mingid araablaste moodi mehed müüsid hästi odavaid puuvilju. Sain 35dk eest suure karbi ploome, kuus õuna, viis virsikut ja suure lillkapsa. Virsikud olid maailma parimad - pehme-magusad mahlased. Tavalises supermarketis juba ainult üks õun päris mitu krooni maksaks. Me külmkappi üldse kummaline vaadata - meil kõigil oma riiul, kuid riiulid on väga erineva sisuga. Hispaania poisil kõige ülemine riiul kus purk majoneesi ja natuke sinki. Minul keskmine riiul mis viimase peal tuubil igasugust toitu täis topitud. Vanamehel kõige alumine riiul kus potsik mahla ja pakk võid.
See hispaania poiss üldse igatpidi kohutavalt ära hellitatud. Eile õhtul jäime kolimisest omavahel köögis rääkima. Ta seletas et tahab ka kolida - loomulikult kesklinna. Siin pidavalt liiga igav olema ja üldse tema bussiga ei taha sõita, temal ainult autot vaja, või siis korterit piisavalt ligidal, et ometigi üle paari meetri jalavaeva ei oleks. Ta väitis, et ta oleks nõus isegi 4000dk + üüri nõus maksma sellise korteri eest. Nojah, ma kardan et pigem tema isa siiski, mitte tema. Ja teda ei huvita et alla 3000dk täiesti normaalse korteri saaks umbes 10 minuti kaugusele kesklinnast. "My father clever enterpreneur" on põhiline asi mis ta seletab. Oktoobris vist isegi näen teda, pidi väidetavalt see `clever enterpreneur` tulema siia poega külastama. Võtab ka `clever engineer´ist venna kaasa. Mul ei ole ausõna midagi ta vastu, kuid mõnikord ma lihtsalt ei suuda ära imestada ta juttu ja toimetusi. Aga eks ma vist talle ka äärmiselt kummaline tundu. Kui kuulis kui suure summaga mina pean kuus toime tulema, pidi end pooleks imestama. Samuti tekitasin talle shoki sellega, et aitasin teda tema hispaaniakeelse mailisüsteemiga - vaeseke isegi korraks arvas et ma oskan hispaania keelt ka. Minu suur saladus oli aga pigem selles, et ükskõik mis keelega ka tegu ei oleks, nupud ikka samas kohas.
Tundub et tema on ka üks neist inimestest, kelle arvutioskused piirduvad Wordi ja Messengeri avamisega. Ometigi ta kohe alguses uhkusega teatas mulle, et temal on ka rüperaal. Tema oskused on peaaegu sama naljakad kui vanamehe teadmised. Too tuli paar päeva tagasi minu juurde suure murega et - midagi on ruuteril viga, ta on soe. Et nagu.. Duh.. Isegi televiisor läheb ju soojaks kui ta tööle pannakse. Kui tõesti muu elektroonikaga kokku ei ole puutunud, siis telekas tal ometi ööd-päevad üürgab toas. Aga olgu, mis ma ikka targutan, on asju milles mina olen sama rumal. Samas naljakas on ometi.
Ja pealegi, hea on end aeg-ajalt targa ja tublina tunda ja teistele asju seletada.
Aga nüüd magama. Mul taas õnnestunud unustada kella jälgida. Homme, kui kõik plaanipäraselt läheb, on ees reis raamatukogusse, kontsaplekke vahetama, keeltekooli, teise raamatukogusse ja siis pärast Anni ja Ericaga reedest õhtut tähistama.
Täna räägiti Mütoloogia loengus Yggdrasill`ist ehk Maailmapuust.
http://http://en.wikipedia.org/wiki/Yggdrasill
Veider on jälgida kuidas Tolkien neist müütidest põhimõtteliselt kopi-peist-edit tegi. Nimed, paigad, tegelastüübid - nii palju on juba tuttavat. Eriti just Vanem-Edda lugudes. Asi peaaegu nagu fanfiction omaette juba. Muig. Samas mingi hetk ta vist isegi kahetses seda, et nii arusaadavalt Edda tekste kasutas. Või vähemalt midagi sellist mina kusagilt kuulnud.
Ja loomulikult tuli ka Simmonsi Hyperion meelde. Het Masteen oli äärmiselt muhe ja Yggdrasillist oli kahju. Huvitav, millal sellest seeriast film tehakse? Peaks ju piisavalt popp olema küll. Intriige, seksi, vägivalda, palju ruumi "ägedateks" eriefektideks - mina läheks kasvõi põhimõtte pärast vaatama.
Aga tõesti.. ööd nüüd.. aitab jahumisest..
Rocky Horror Picture Show
Täna mind sõna otseses mõttes räägiti surnuks. Peale oma loengut läksin selle venelannaga raamatukokku. Hämmastav, kuidas mõni inimene võib lobiseda - kuigi jah, venelaste puhul pole vist selle üle midagi imestada. Mina kahjuks ei ole kuigi harjunud vene keelt kuulama, eriti nii suures koguses korraga, nii et üsna varsti oli mul pingutusest peavalu juba tekkinud. Aga noh, kui selle tädi üle elan, siis mu vene keel peaks hämmastavaid edusamme tegema, ning see iseenesest ju hea.
Aga jah, ma lähen üsna tõenäoliselt tema juurde elama. See tuba seal on küll natuke väiksem (see ON võimalik, ma avastasin hämmastusega), kuid muidu seal mõnusam. Ja ma hoiaks elamiselt umbes 1000dk kuus kokku, mis päris suur raha. Kohtusin ta pojaga ka - õpib informaatikat ülikoolis ja tundub üldse üsna abivalmis ja mõistlik poiss. Samas tõenäoliselt üsna häirivalt intensiivne suhtlemiskursus saab mul küll selle venelannaga olema. Siiski, tegelikult tuleb ka see mulle kasuks - vaikne ja enamasti endasse tõmbunud eestlane nagu ma olen. Teiste inimeste eest ei ole kusagile pääsu, isegi kui ma seda aeg-ajalt väga tahaks. Tänase päeva jooksul, ainult teel raamatukokku, jõudis ta mulle juba kaht teist venelast tutvustada. Rääkis mulle pikalt ka sellest kui tähtis on omada sõpru, kuidas ta üldse üksi olemist ei talu ja kui hea meel tal on et mul siin Ann on (võtsin Anni korterit vaatama minnes kaasa). Sellest venelannast aga on niisama kasu ka - hoidsin täna tema abiga üle 200 krooni ühe raamatu ostmise pealt kokku, tal oli see juba olemas.
Mis puutub aga korterit vaatama minemisse, siis sellega mul teistmoodi seiklus oli. Kohe näha et vaba maailm - bussijuht tundus alguses naine olema, kuid siis ma küsisin et kas ta Legrave kiriku juures peatub. Üllatus missugune - ta võttis päikeseprillid eest, hakkas rääkima ja mina ausõna ehmatasin - täielik Dr. Frank-N-Furter vaatas mulle vastu, isegi hääl oli sarnane. Sellise naisega pimedal tänaval kohtuda küll ei tahaks. Muig. Ma oleks äärepealt isegi bussis kiljatanud.
Aga muud ei olegi vist hetkel. Teen tassi teed ja üritan uinuda.
Pühapäev
Nii ilus sügisilm täna taas. Päike paistab soojalt ja tuult peaaegu üldse ei ole. Võtsin ratta ja sõitsin Dragøri südalinna toidupoodi - lihtsalt et ilusat ilma nautida. Rattaga aeglases tempos sinna sõites läheb umbes 20 minutit.
Aga mida muud ma olen teinud? Reedel oli mul järjekordne kultuurishokk seoses selle maja ja ta elanikega. Kammisin esikus peegli ees juukseid kui hispaania poiss vannituppa dushi alla läks. Mõne aja pärast hakkas väga imelikke hääli sealt kostuma. Läksin kööki, mõtlesin et keedan teed ja panen muusika mängima, äkki see summutab hääled, kuid ei.. kindlas tempos aah - aah - aaahh - aaaaahhhh ikka kajas üle köögi. Mõtlesin isegi et koputan uksele ja palun tal vaiksemaks võtta, kuid siis otsustasin et ah, las ta olla,ning läksin hoopis naabermajja Ruthiga rääkima. See vanamees ja hispaania poiss on ikka tõesti paras paar. Või siis lihtsalt minul on meessoost siiani väga veider ja liiga hea arvamus olnud.
Hiljem õhtul läksime taas Anni ja Ericaga linna. Kohtusime veel ühe eestlasega - mingi poiss kes kõndis ringi meie lipp seljakotil. Väga veider tüüp. Ta oli kas kanepit tõmmanud, niisama mingi laksu all, või lihtsalt väga suure kiiksuga. Kauaks me temaga rääkima ei jäänud. Seekord käisime taas Põdra pubis, läksime korraks Hard Rock Cafe´st läbi ja kusagil ühe aeg öösel jõudsime omadega kohalikku mäkkdoonaldsisse - lihtsalt nostalgia tõttu. Hard Rock Cafe on aga küll üsna urgas mõnes mõttes - samasugune purjus turistide lällamispaik nagu teisedki pubid. Ööseks läksin Anni juurde ja mängisin veel WoW´i paar tundi ja niisama lobisesime kuni lõpuks ka uni saabus.
Laupäevase päeva veetsin põhiliselt Robin Hobb´i Shaman´s Crossing´ut lugedes. Kummaline, kui end ootelisti panin raamatukogus, oli väga mitu inimest minu ees, ometi sain selle äärmiselt kiirelt kätte. Aga raamat on üsna hea. Ainult sellest ma ei saa aru, mis teema on tal loomade tapmisega. Nii tihti tapab ta oma raamatutes lugejale juba armsaks saanud loom-tegelasi.
Oeh, aga pean nüüd lippama. Vanamees tahab oma õhtusööki ja ma olin taas nii lahke et ei suutnud teda kuule saata ja lubasin õhtusöögi teha. Hispaania poiss aga taas pubis oma sõprade ja tibidega. Nägin teda vaid korra hommikul - kui ta parajasti oma pitsat soojendas. Kogu siinviibitud aja jooksul ei ole ta ise endale midagi muud teinud kui kärsatatud grillvorstikesi ja külmutatud pitsat.
Ja veel pilte
See rannalõik on minust umbes 20 minuti kõndimise kaugusel.
Põhjamaade Mütoloogia
See loeng oli äärmiselt huvitav. Täna anti meile taustinformatsiooni ja arutasime ka seda http://www.pitt.edu/~dash/rig.html
Müüdid on äärmiselt lahedad.
Ja juhhei minule, suutsin leida kalapulgad, mis maitsevad üsna nagu Eesti kalapulgad. Tavaliselt on kõik asjad kuidagi kahtlased siin - enamik juuste haisevad nagu raiped, kalapulgad lõhnavad veidralt, leiva maitsega leiba ei ole ka veel leidnud. Leiba siin tegelikult üldse eriti ei sööda.
Ja Jälle Üks Nädal Peaaegu Et Läbi
Tänane päev muidu üsna seiklustevaene olnud. Istusin kodus, mängisin Diablo II´te, lugesin natuke oma Byroni raamatuid, jõin teed ja köhisin. Ei viisinud mitte kui midagi mõistlikku teha. Homme aga siiski tubli üritan olla ja lähen vaatan mida see Põhjamaade Mütoloogia endast kujutab.
Saatsin sellele naisele ka täna sõnumi, küsisin et kas võiksin laupäeval keskpäeval tuba tulla vaatama Anniga. Ta vastas mulle - aga loomulikult, palun väga, kas tahad et tulen sulle bussipeatusesse vastu? Kui mingeid probleeme või küsimusi, helista julgelt. Kui ma kunagi oma praeguselt peremehelt küsisin kuidas ma tema juurde saan, vastas ta lihtsalt - 350S , kusagil linnas peatub, anna kella kui sisse tahad saada. Inimesed võivad ikka väga erinevad olla. Loodan et see naine muidu ka nii rõõmus ja abivalmis, mitte ainult ei ürita võimalikule üürilisele meele järgi olla. Aga noh, plusspunktid talle kasvõi sellegi eest tegelikult.
Täna nägin ka oma majaperemehe tütart. Hommikul äratas mind mingi kohutav kriiskav hääl köögis. Kui läksin vaatama mis toimub, leidsin sealt eest ühe blondi, umbes 30 aastase tüdruku, kes osutus selle vanamehe tütreks. Kuulsin paar päeva tagasi vanamehelt et üks ta tütardest oli mingil põhjusel töölt lahti lastud - ju see siis see tütar oligi.
Oeh.. Peaks täna varem magama minema. Homme pean vähemalt kell üheksa ärkama.
Otsin Kodu - vaikne, sõbralik ja vajadusel küpsetab shokolaadikooki..
Täna on mul üle pika aja tõeliselt hea tuju. Lausa nakkav rõõm - tänaval inimesed naeratasid vastu, õhk oli värskem, samm kergem ja üldse oli kõik hea ja ilus. Ma kardan et see küll üsna varsti taas üle läheb, kuid hetkel küll naudin kuni veel saab. Aga millest see kõik siis?
Esimene asi on seotud mu hädaorust elupaigaga. Täna oma Images of Photography in Novels loengus sattusin rääkima ühe venelannaga, kes oli nagu venelannad ikka väga elav, jutukas ja sõbralik. Rääkisime koolist ja loengust ja elust Taanis ja siis ta küsis minult, et kus ma siin elan ja kuidas mulle mu elupaik meeldib. Kui mu bussireisidest ja vanamehest kuulis, siis teatas - aga mul kolis poeg välja, mul on tühi tuba, tule vaatama kui tahad. Ta on abielus taanlasega, kes pidevalt tööreisidel, tal üksi igav ja kellegiga vene keelt rääkida ka ei ole, nii et ta väidetavalt hea meelega mind enda juurde elama võtaks. Leppisime kokku et laupäeval lähen tuba vaatama. Kui see natukenegi suurem on kui mu praegune tuba, siis ma hea meelega lähen sinna. Tõenäoliselt lähen hea meelega sinna isegi siis, kui see on sama suur kui mu praegune tuba. Sest
1) väiksem üür
2) internet on üüri sees
3) ma ei usu, et ma pean pesu pesemise eest eraldi maksma
4) tasuta kass (tal pidi kass olema - küsis minult, et ega mul midagi kasside vastu ei ole.. muig.. Loomulikult mitte.)
5) linnale ligemal
6) eelnevaga seoses kuukaart märksa odavam
7) segane vanamees jääb siia
8) ma arvan et üsna suure tõenäosusega kannab see naine ka kodus riideid
Negatiivne on ainult see, et ma tõenäoliselt jään oma aeda natuke taga igatsema ja hispaania poisiga olen ka juba üsna sõbraks saanud tegelikult.
Igatahes, üritan optimistlikult mõelda ja loota et see tuba meeldib mulle, ning et see venelanna on tore. Eks näis.
Teine asi mis mind aga täna rõõmustas, on uue ülilaheda raamatukogu leidmine. Ma üsna kepslesin ja kilkasin suurest roosast õnnetundest kui nägin mis kõike seal ei ole. Õnneks suutsin end siiski vaos hoida ja vaikusenõudest kinni hoida. Muig.
Seal on peaaegu et kõik raamatud millest olen siin puudust tundnud, ning enamgi veel. Panin end suure hunniku raamatute ootamisnimekirja. Tänaseks ööks mul siiski ka lugemist - lubasin endale et esiteks loen lõpuni sõbralt laenatud Neil Gaiman´i Neverwhere´i, siis vaatan mis järgmisena ette võtta.
Nüüd aga kena ööd. Pesen nõud, teen omale tassi teed, otsin mingit head muusikat et summutada vanamehe teleka ja loen veidi.
Ja siin Gaiman´i teemaline pildike.
Unised Õhtupoolikud
Oeh.. ja taas tagasi kodus. Istun läpakaga köögis ja vaatan kuidas mu lillkapsas pliidil keeb. Täna käisin taas toitu ostmas ja halasin mõttes selle üle, kui kallis kõik on. Aga noh, sööma siiski peab. Ja lillkapsas oli üsna mõistliku hinnaga - mõtlesin et meeldiv vaheldus kulub menüüsse ära.
Rääkides neetult kallitest asjadest, pidin täna ostma omale homseks loenguks Hawthorne´i House of The Seven Gables´i, sest hakkame järgmises kahes loengus seda arutama. Kuigi tavaline Penguin´i raamat, oli selle hinnaks 100dk. Eestis on Penguin´i Klassika seeria umbes 80, 90 krooni raamat, osad veelgi odavamad. Kui ma oleks viitsinud mööda antikvariaate joosta, oleksin tõenäoliselt odavama variandi leidnud. Usun et järgmise raamatuga teen seda. Raamatukogudes siin aga peaaegu mitte mingeid inglise keelseid raamatuid ei ole - ainult väga akadeemlist kirjandust, mida taani keelde tõlgitud ei ole.
Shakespeari loengusse ma aga vist enam ei lähe ja seda eksamit ma ka ei tee. Mul ei ole mõtet - olen eelnevalt kõike seda juba õppinud kolmes erinevas variandis ja enamik aega on seal lihtsalt jube igav. Äkki lähen Taani kultuuri hoopis selle asemel, eks see nädal üritan välja mõelda mida täpselt endale võtta. Oeh.. elu on tüütu, igav ja keeruline. Hetkel vähemalt. Selline - kooli - koju - õhtusöök - paar tundi niisama passida - magama - kooli - koju - õhtusöök - paar tundi niisama passida rutiin. Üritan küll raamatuid lugeda, kuid ega väga ei viitsi. Kogu aeg veidralt uimane olek. Aga tundub et ma ei ole ainus, kel uimane olek. Bussis teel koju jäi minu kõrval istuv poiss magama vahepeal ja vajus mulle otsa. Siis ehmatas aga end üles ja vabandas tükk aega.
Ja rääkides poistest bussis, siis hommikul kui ma kooli läksin, tuli bussi üks pikkade juustega poiss kel oli Linuxi Tux´i tätoveering käel. Ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et miks tal see on - ta hakkas naerma ja ütles et ma ei ole esimene kes seda küsib, et tal see seotud ühe tema sõbraga, mitte et ta ise väga Linuxiga tegeleks. Ülejäänud tee vestlesime saare ajaloost, Hollandlaste loomakarjatamisest ja death metalist. Vähemalt läks sõit linna üsna kiirelt.
Nüüd aga on mu lillkapsas valmis, nii et söön, loen oma raamatu läbi ja siis vast magama. Põnev elu, kas pole?
Ahjah, ja kuna mul juba tekkinud komme mingeid imelikke katkeid erinevatest asjadest siia kirjutada, siis seekord armastusest - õpetusi meestele naistega käitumisel.. muig..
"... But a man who begins to love must also begin to please the woman he loves and to be ruled by her in accommodating his every wish to hers. And he must ensure that his desires are all subordinate to hers and that his soul is the slave of hers, or indeed, if possible, that it is transformed into hers; and he should see this as being the greatest happiness he could want. For this is the way of those who are truly in love." (Castiglione - Book of The Courtier - 16 sajandi tõsine überbestseller)
Öised Filatelistid
Oeh.. Aega võttis, kuid tunnen end taas peaaegu et inimesena. Eilne õhtu oli küll äärmiselt sürr ja täna hommikul oli üsna paha, kuid vähemalt oli see üks lõbusamaid üritusi üle pika aja.
Alustasime õhtut odava veini ja kohalikust hiinakast take-away ostmisega. Ilm oli nii mõnusalt soe, et otsustasime õues süüa - otsisime ühe vaba pingi ja lihtsalt istusime ja lobisesime. Mõne aja pärast tulid meie juurde kaks poolakat. Üks neist istus minu kõrvale ja hakkas minuga taani keeles rääkima - kui sai aru, et ma ei saa temast aru, hakkas väga vigast inglise keelt rääkima. Teine lihtsalt seisis meie juures. See kes istus, oli küll tõsine jobu - kutsus meid enda juurde oma "margikogu" vaatama. Jeerum küll. Kui me naersime ja -ei aitähh- ütlesime, kutsus meid endaga klubisse. Kui me selle peale ka teatasime, et me ei ole klubiinimesed, oli vaeseke üsna shokis. Igaks juhuks küsis viie minuti pärast uuesti, et ega me klubisse ei taha minna. Muig.
See teine poiss aga, kes seisis, oli tore. Veider, kuid tore. Enamiku aja ta lihtsalt seisis, muigas ja ütles paar korda oma istuvale sõbrale et - hei, kuule, ole ometi normaalne. Siis kui istuv poiss meie ära sebimise suhtes lootuse kaotas, hakkas seisev poiss meiega hoopis vene kirjandusest rääkima. Väitis et vene kirjanikud on ta lemmikud - seletas pikalt Bulgakovist ja Dostojevskist ja oli rõõmus et me vene keelt oskasime. Miskipärast hakkas mind Anastasiaks ja Anni Anna Kareninaks kutsuma. Aga ta oli tore. Igatahes mida enam me raamatutest rääkisime, seda mornimaks istuv poiss muutus. Mõne aja pärast läks ta lihtsalt ära. See vene kirjandusest rääkiv poiss aga jäi meiega edasi lobisema. Mõne aja pärast tuli linna veel üks meie sõbranna ja läksime siis neljakesi edasi Põdra pubisse (veider koht, veider nimi - selline üliõpilaste/noorte boheemlaste baar), ning see poiss tegi meile mitu ringi õllet välja.
See pubi oli naljakas. Väga palju väga veidraid inimesi. Ma läksin hetkeks õue värsket õhku hingama, siis mingi tüüp tuli minu juurde ja küsis kas võib mind suudelda. Kui ütlesin ei, oli ta väga imestunud. - miks mitte? ainult üks musi. Muig. Õnneks tuli Ann siis välja ja ma sain sellest tüübist eemale. Samas keegi laskis Anni õhupüssist mitu korda. Ann oli üsna kuri - lubas "selle nuffi üles otsida ja talle peksa anda. Nagunii mingi neetud fps´ikas kes aknal istub, headshotte teeb ja itsitab."
Aga tore õhtu oli.
Muusika..
Olen enamiku tänasest ööst veetnud David Bowiet ja Velvet Undergroundi kuulates. Mõlemad väga sürrid ja veidrad nähtused. Tõeliselt rahustav on öösel põrandal istuda, muusikat kuulata ja lihtsalt rahu nautida. Ei ole kedagi kes mind häirida ja igapäevaellu tagasi kiskuda võiks.
Aga siin ühe Velvet Undergroundi laulu sõnad. Ja jah, ma tean küll millega tegu ja ei, neil ei ole kõik laulud sellise tooni/teemaga. Aga minu meelest see lihtsalt omapärane ja väärib mainimist. Mingis veidras mõttes isegi ilus - sõnadena on ta poolik, kuid meloodiaga koos on ta mõjuv ja kurb.
Venus In Furs
Shiny, shiny, shiny boots of leather
Whiplash girlchild in the dark
Clubs and bells, your servant, don't forsake him
Strike, dear mistress, and cure his heart
Downy sins of streetlight fancies
Chase the costumes she shall wear
Ermine furs adorn the imperious
Severin, severin awaits you there
I am tired, I am weary
I could sleep for a thousand years
A thousand dreams that would awake me
Different colors made of tears
Kiss the boot of shiny, shiny leather
Shiny leather in the dark
Tongue of thongs, the belt that does await you
Strike, dear mistress, and cure his heart
Severin, severin, speak so slightly
Severin, down on your bended knee
Taste the whip, in love not given lightly
Taste the whip, now plead for me
I am tired, I am weary
I could sleep for a thousand years
A thousand dreams that would awake me
Different colors made of tears
Shiny, shiny, shiny boots of leather
Whiplash girlchild in the dark
Severin, your servant comes in bells, please don't forsake him
Strike, dear mistress, and cure his heart
Ilusad Kreeka Poisid
Muig.. Tänase õhtu parim nali oli kui mingi Kreeklane üritas Skypes minuga rääkima hakata. Igatahes siin "meie" vestlus.
alex: ı search estonia in skype
alex: and ı write to u
alex: hiiiiii
alex: :)
alex: ok?
alex: ı like estonian girl
alex: estonian girls are very sweety and beautiful
alex: and ggood people
alex: ı search estonian peolpe
alex: and ı like them
alex: ok?
Võib arvata, et ma kilkasin suurest rõõmust võimaluse üle sellise inimesega suhelda. ---- Me Tarzan. You Jane.
Oeh.. aga nüüd tagasi oma no-lifemise juurde. Täna ma ei läinud kusagile - mõtlesin et olen kodus, küpsetan muffinseid ja mängin Magic The Gathering Battlefields´e. Õhtul tuleb veel Robin Hood Alan Rickmaniga, nii et elu on üsna mõnus.
Ahjah.. ja see hispaania poisi luumurd - tuli välja et ta tivolis lihtsalt kusagilt alla kukkus ja ninaluu murdis. Nüüd käib ringi nina paistes ja silmad sinised. Väitis et inimesed kahtlustavad teda kaklemises. muig.. Äkki temperamentsetele hispaania tibidele läheb see just peale? Ta vaeseke ei saanud seetõttu täna isegi välja minna, sest nina jooksis verd. Kurtis mulle õhtupoolikul oma traagilist saatust et kõik tibid on pubis ja tema peab siin istuma.
Samuti kurtis ta selle üle, et peab liiga vara koju tulema, kuna bussid peale südaööd enam ei liigu siia. Selle peale ma ütlesin et - nojah, selleks on ju ööbussid olemas mis viieni hommikul edasi-tagasi sõidavad. Tema neist loomulikult ei olnud midagi kuulnudki. Ometigi esimene päev kui ta saabus, andsin ma talle nii kohaliku bussi kui ka ööbussi sõiduplaani, joonistasin kaardid ühest bussipeatusest teise liikumiseks ja seletasin pikalt-laialt kuidas kõik toimib. Taaskord hea näide sellest kui palju ta minust aru saab, või kui palju ta mind üldse kuulata jõuab/viitsib. Aga noh, kui mul väga veab, siis tänu minule õppis ta täna ütlema kuidas on inglise keeles sõna "ahi" ja kuidas mitte läbi paistvalt tomatikonservilt saada aru kas tegemist on purustatud või tervete tomatitega. Püreeee... näe, siin.. ütleme veelkord - püüüreeee... nonäed.. ja järgmine kord otsi seda sõna.. eks?..
Ja samuti, nagu näha, on mul nüüd nett kodus. Küll üsna kehva kvaliteediga ja pidevalt kaob ühendus, kuid seegi hea. Vähemalt saan öösel vanade tavade kohaselt netis istudes aega surnuks lüüa.
Ohjah
Jälle üks päev hullumajas möödas.
Esiteks oli täna netijama. Ma mainisin paar päeva tagasi majaperemehele et oleks lahe kui mul oleks kodus ligipääs internetti. Et see teeks mu elu palju lihtsamaks ja mugavamaks. Ta teatas mulle seepeale et kui ma ise kõik kinni maksan, siis võib selle hankida. Ma rääkisin siis selle hispaania poisiga et äkki jagaksime hinna kahe peale. Alguses ta ei tahtnud, siis umbes tunni aja pärast tuli tagasi mu tuppa ja oli nõus, siis umbes tunni aja pärast tuli minuga rääkima et tegelikult ta kardab et ta hakkab mõtetult aega netis raiskama kui tal nett oleks ja ta tegelikult ikkagi ei taha, siis õhtul tuli veelkord rääkima et tegelikult on see ikkagi hea koolitöid tehes ja täna mõtles uuesti ümber ja jälle ei tahtnud enam. Siis aga järsku läks Peteri (majaperemehe) juurde ja andis talle 300dk neti eest ja läks oma tuppa magama. No tore. Tundub et võibolla siiski saame neti siis endale.
See protsess ise aga kõvasti minu närve söönud. Esiteks selle hispaania poisi pidevad ümbermõtlemised, teiseks see vanamees helistab mulle mobiilile pidevalt küsimaks et kas ma ikka veel tahan netti ja räägib mulle tarbetut ja absurdset informatsiooni internetist - a´la kas ma ikka tean et netis on baidid ja et kuidas ta mingi mehega rääkis ja see oli rääkinud et nett on ikka kasulik asi jms. Ma nüüd hoian oma mobiili päeval lihtsalt välja lülitatult, sest ma ei suuda enam talle seletada et ma ei saa hetkel rääkida.
Teiseks olid mul täna esimesed päris loengud. Esimene möödus viperusteta, teise loengu puhul aga klassi juurde minnes oli ebameeldiv avastus - uksel ilus suur silt mis seletas et loeng on kella neljaks õhtul lükatud, kui enne plaanis oli see kell 11 hommikul. No olgu, läksin õhtul tagasi. Isegi õpilased on veidrad. Kui Eestis ülikoolis on tavaine see et keegi eriti õpetajaga ei suhtle, kui midagi küsitakse, siis heal juhul keegi mumiseb midagi, kuid peaaegu keegi aktiivselt ei osale. Siin kõik vehkisid käega kogu aeg ja pidasid pikki ja mõtetuid monolooge. Üks tibi Shakespeari loengus näiteks küsis mis vahe on lyrical poetry´l ja narrative poetry´l.. No olgu, mõne luuletuse puhul on seda tõesti raske aru saada, kuid selle puhul mida hetkel arutati, oli küll asi üsna puust ette ja punaseks tehtud. Samuti mingi teine tibi läks nii kohutavalt hoogu ühe mõtte peale mida arutasime, mis iseloomustas Shakespeari aegset ühiskonda - see on nii kole, see on nii õudne, see on puhas propaganda, vaesed inimesed, kui õudne, kui õudne... gaaah.. Mul oli lõpuks üsna ahastus juba peal. Samas üks poiss kes minu ja Anni kõrval istus oli üsna lahe. Esimene inimene keda ma viimase kümne aasta jooksul olen näinud kasutamas loengus sulge ja tindipotti. Samuti ta kritseldas endale vihikusse väga laheda to-do list´i...
söö spagette tomatiga
joo viskit viskiga
maga Viviennega
kabista kedagi kes seda tahab
kabista kedagi kes seda ei taha
See oli vaid väike osa tema listist. Mina kõike ei näinud. Ann itsitas ja kommenteeris. Samuti joonistas ta midagi mis minule väga meenutas Tsempionide Eine Urruaugumehe joonistusi. Samuti olevat ta kirjutan luuletuse pealkirjaga - Iisrael Jääb Püsima ja sinna kõrvale Taaveti Tähe joonistanud.
Jeebus... Ja mu veider päev läks just veel veidramaks.. Mu Hispaanlane helistas mulle just mobiilile. Ma arvasin et ta magab kõrvaltoas, kuid ta hoopis linnas, haiglas. Helistas mulle - hello.. Im in a.. er... er.. er... hospital... I break a bone... please tell Peter.. and I had to talk about internet today.. I can´t have internet... I sorry..
Misiganes ka see täpselt ei tähendanud.. ma üritasin temalt küsida kuidas tal kont murda õnnestus ja milline kont, kuid see oli tema keeleoskusega juba võimatu selgeks teha ja ma lihtsalt ütlesin et Jah, Ma räägin Peteriga ja soovisin head paranemist..
Miks?.. Miks inimesed ei või normaalselt käituda?
Killud Nadalavahetusest
09.09Täna ma olen küll mingi erilise Superb Bullshit Provider preemia ära teeninud. Oli taas ühel International Students õhtul - palju välismaalasi, palju kohalikke, palju õlut. Iseenesest ei tundu ju midagi paha selles, kuid tänane õhtu oli küll kuidagi eriti rõve. Või siis mina lihtsalt mingis liiga kahtlases tujus.
Hetkel mul nägu valutab naeratamisest ja pea valutab inimestest ja suitsuhaisust. Kui mitu korda võib üks inimene õhtu jooksul ära kannatada dialoogi
- oh, hello, nice to meet you too, Im Katrin
- Oh, really?.. Thats nice.. Well, Im from Estonia
- Oh, thats great.. yes, well, we are a rare species.. (halb nali)
- blah,blah,blah,blah, palju lolle naeratusi, noogutusi, uus inimene kellega sama dialoogi otsast alustada.
Mul oli küll lõpuks tunne et seal majas ei olnud piisavalt õlut enam et mul peavalu ja masendus üle läheks ja inimesed huvitavad hakkaksid tunduma. Kõik tundusid täpselt ühe puuga olevat löödud. Tüdrukud olid kas a) väga täis ja hööritasid oma tagumikku ja partiid tantsupõrandal juuksegeeliga poiste vastu või b) väga täis ja vestlesid omavahel suhetest ja/või suhete puudumisest. Poisid aga a) olid väga täis ja ajasid blonde taanlannasi taga b) olid väga täis ja ei saanud eriti ei maast ega taevast aru. (Tean et need on kohutavad üldistused, kuid sel puhul ma ei suutnud eriti erandeid neile üldistustele leida. Loodan et andestatakse mulle.) Ja kui lõpuks leidsin ühe enam-vähem kaine tunduva inimese kes ühtlasi ka üsna armas välja nägi ja talle tere ütlesin, hakkas ta mulle rääkima Jumalast, ning sellest kuidas ta pühapäeviti perega kirikus käib. Kuigi see oli uudne suund mu läbinämmutatud vestlusele, oli see ometi viimane piisk mu kannatuste karikasse. Kui eelnevalt olin kõik inimesed ilusti ära kannatanud, naeratanud, noogutanud, naeratanud, lolle nalju teinud, veel naeratanud, siis viisakalt edasi liikunud - siis tema puhul peale seda jumala juttu kasutasin üldtuntud vana põgenemistaktikat - lai naeratus, noogutus ja seejärel... oh, I just remembered, I need to find my friend - ja lippasin nii kiirelt nii kaugele temast kui sain. Juhtub. Siin Taanis tundub Jumalast rääkivate inimeste leidmise võimalus eriti suur.Tegelikult sellistelt üritustelt midagi muud oodata on vist üsna rumal isegi. Või noh, nende iva ongi et kohale minna ja end väga täis juua, ning kuna sa kedagi eriti sealt ei tunne, siis eriti millestki rääkida ka ei ole. Ainsad sõbrad kes mul siin on, ning kes tõesti ka toredad tunduvad, on need paar inimest kellega esimesel päeval oma taani keele kursusel kohtusin. Aga eks mul veel aega, äkki õnnestub siiski oma sõpruskonda natuke veel laiendada.
Tegelikult oli see kõik ka naljakas - seal oli inimesesi peaaegu igast riigist, kuid ometi, kui nad täis jäid, olid nad kõik täpselt ühtmoodi. Samuti avastasin selle, et ei pea oskama räägitavat keelt et aru saada et inimene on täis. Üsna suvalisest keelest saab seda - mha oleen ikka niiiiiii täish - hääldust ilma probleemideta tähele panna.
Aga jah.. üldine õhtu kokkuvõte - peavalu, masendus, jalavalu, umbes 30 uut inimest kellele nüüd linnapeal tere öelda ilma nende nime mäletamata, mitte ühtegi inimest kes tegelikult oleks mingit muljet avaldanud, igatsus sigarettide järele (kuigi ma tavaliselt ei suitseta, tekkis mul ometi tunne et pagan, tahaks suitsu - oleks vähemalt enda suitsuhaisu käes kannatanud, mitte teiste omas) ja lisaks endisest veelgi suurem igatsuses oma eesti sõprade järgi. Aga noh, homme saan vähemalt netti ja eks siis postitan ka selle kirjutise. Midagi mida oodata - minu tunnike MSN´i ja roosat õndsust..
Ahjah - ja nali ka mida ma kuulsin ühelt oma sõbralt kunagi ja siis ära unustasin ja nüüd uuesti kuulsin ja ikka veel naljakas tundus... Mida tähendab MMORPG ? Many Men Online Roleplaying Girls.. muig.. neile, kes juhtumisi ei peaks teadma mida see päriselt tähendab - vaata Googlest järgi, sa ei kahetse... või siis võibolla kahetsed ka..
11.09.Mul ei olegi vaja internetiühendust et oma magamisaeg kohutavalt sassi ajada. Kell on üks öösel, mina aga ikka istun voodis ja passin lage ja vilkuvat väikest televiisorit vastasseinas. Mitte et sealt midagi põnevat tuleks, kuid vähemalt ei ole tunnet et päris üksi olen ja nagu hull seina ei passi. Sellisel kellaajal tuleb televiisorist ainult vanu ameerika komöödiasarju ja üsna räiget porri. Valik missugune.
Panin muusika mängima läpakas. Mul oleks midagi rõõmsamat vaja tegelikult. Peale Pink Floydi ja Patti Smithi võiks ju midagi natukene reipamat kuulata, kuid
mul lihtsalt ei ole tuju. Käesoleval hetkel natuke masendav muusika on tegelikult isegi üsna lohutav. Ja loomulikult Patti Smith on lihtsalt äärmiselt hea.
Mida ma nädalavahetusel tegin?.. Käisin Annil külas.. see teine eesti tüdruk kes siin on. Temal umbes poole suurem tuba ja netiühendus. Mida võiks hing veel tahta? Istusin neljani üleval ja surfasin netis, mängisin WOW´ i ja F.E.A.R.´i. See on üsna kurb kui väga mind WOWi mängimine rõõmustas. Üldse oli ilma kella vaatamata netis istuda äärmiselt meeldiv vaheldus. Aga noh, oma mälupulga unustasin ikka maha, nii et eks postitan homme koolis need kaks kirjutist. Mitte et sel kõigel ka üldse erilist tähtsust oleks.
Tegelikult ma üldse ei tea kuidas ma homme hommikul kooli saan - pean hiljemalt seitse ärkama et õigeks ajaks kooli jõuda. Esimene loeng on Ameerika Luule ja sellele kohe järgneb Shakespeare. Eks peale tassi kanget teed ja hunnikut tahtejõudu end ikka bussile saan. Loodan vaid et bussis magama ei jää.
Urr.. Tahaks shokolaadi - ükskõik mis magus asi tegelikult sobiks.Hetkel mul aga kapis ainult natuke makarone, riisi ja sügavkülmas köögivilju. Üksi elada oleks tore. Ma hea meelega läheks kööki ja teeks omale teed ja midagi natuke süüa, kuid selle hullu vanamehe ja hispaanlase äratamise hirmus ma seda parem ei tee. Vanamees käib sada korda öö jooksul peldikus ja ma parem ei ole sealkandis kui see juhtuma taas peaks. Äärmiselt kummaline kuidas võib üks inimene tunduda nii kohutavalt ebameeldiv ja samas ka veidralt naljakas. Enamasti ma ei tea kas ma peaks tema käitumise peale ahastama või lihtsalt seda kurva paratamatusena vaatama ja naerma. Nagu see raamatukogu asigi. Kuskohast tuleb inimesel idee helistada mulle raamatukokku?.. Et mitte mulle mobiilile, vaid raamatukokku. Ja kui ma "koju" tulin, siis ta oli veel nii rõõmus - et " Kas polnud naljakas et ma sulle raamatukokku helistasin? "... Ma tõesti ei osanud midagi muud selle peale öelda kui lihtsalt oma tuppa minna.
Aga nüüd pean küll magama jääma. Või vähemalt tõsihingeliselt üritama - kell juba peaaegu kaks hommikul.
Aga eelnevatel usuteemadel killuke Patti Smith´i laulust Last Call
Even Christ yearns to be
To possess the skin
And bone and the blood of man
Who tends the flock who breaks the bread
Who makes his own choices
Won't listen to voices
Accept no false teachers
False preachers, good deeders
With their hands out-stretched
To be filled with your money
Your mind, your heart, your imagination
Sympathy, empathy.
Acknowledge all man as fellow creation
But don't follow him
Don't be led away
Toidust ja Toitumisest
See kool on kaval. Kui on vaja mingit kogunemist korraldada, oeldakse juba alguses valja et seal saab suua. Toit meelitab opilased ka koige igavamatele koosolekutele kohale. Eile naiteks oli mul esimest korda kahe nadala jooksul tunne et mul on toesti koht tais - alguses sai hommikul peale loengut uldisest korraldusest ja eksamireeglitest suua, siis ohtupoole ametlikul aktusel tasuta olut ja voileibu. Nii on hea maarata opilaste rahalist seisukorda. Rikkamad utlevad "phah" ja lahevad ara, vaesemad aga istuvad nii kaua kuni saavad ja soovad kuni saavad. Aga see selleks. Lihtsalt et eile oli tore paev.
Ja mulle hakkab mu hispaania poiss ka meeldima vaikselt. Tema suhtes on selline "kurva kutsika sundroom". Ta ei saa peaaegu mitte millegiga ise hakkama, alati kusib aralt kummalisi kusimusi armsalt vigases keeles, samas aga aarmiselt sobralik ja hooliv ja kogu aeg parib kas ma ei taha tema ja ta sopradega pubisse/linna/tont teab kuhu minna. Eile isegi kutsus mind seenele, nii veider kui see ka ei ole. Ainus asi mis mind tema puhul kergelt hairib on see, et ta kogu aeg unustab dushi alla minnes ratiku enda tuppa, siis huuab vannitoast- Katrin, are you there? I forgot my towel. Mispeale mina votan tema toast ratiku, sirutan kae vannitoa suunas valja ise vastasolevat ust pornitsedes ja ootan et ta selle mult kaest votaks.
Jeerum kull. See vanamees kelle juures elan, helistas mulle just raamatukogusse et kusida minult millal ma tagasi saabun - olin eelnevalt rumala vea teinud ja oelnud et raamatukokku lahen, eks teinekord olen targem. Lihtsalt ei arvanud et ta mulle siia helistab. Ta on tosiselt kummaline.
The Mad Hatter
Majakaaslastega voib kull hulluks minna. Kui uks segane kolib valja, kolib uus segane sisse. Aga voibolla lihtsalt mina olen segane? Ei tea. See uus Hispaania poiss ei raagi peaaegu uldse inglise keelt. Vaevu saab koige lihtsamatest asjadest aru. Ma ei tea kuidas ta loengutes hakkab kaima, sest sellise inglise keelega ta kull midagi neist aru ei saa.Kohtasin ka osasi ta sopru kes ka Kopenhageni ulikoolis kaisid. Kohutavalt hairiv oli see, et koik kes mind nagid, tulid mind suudlema. Neil komme molemale posele tudrukuid suudelda. Sain rohkem kallistusi ja ohumusisi kui viimase paari aasta jooksul kokku vist. Tundsin end usna ebamugavalt. Ja mitte keegi neist ei raakinud inglise keelt korralikult.
Tana aga koduigatsus tuli peale. Hommikul kaisin hispaanlasega poes ja nii ilus paike paistis, et hakkasin Pirita rannast puudust tundma. Motlesin kui vahva oleks tagasi Tallinnas olla, Eesti keelt kuulda ja rannas kiikuda. Aga taas - mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ning kui olen pool aastat siin ara elanud, siis voin natukenegi uhke olla enda ule et olen midagi ara teinud ja ara kannatanud.
Aga siin veel uks Kopenhageni pubipilt. See blond tudruk on venelane - aarmiselt sobralik ja tore tudruk.
Ikka siin
Enamik hommikuid ma arkan ules mottega - "Jeerum, ikka siin veel." Ei ole veel omale uut elupaika sellest vanamehest eemal leidnud. Nagin teda taas paljalt koogis paar paeva tagasi. Ma ei maleta mil mul viimati oleks selline vastikustunne olnud kellegi vastu kui selle vanamehe vastu hetkel. Enamasti kui ta minuga samal ajal koogis, siis ma kujutan endale ette et teda ei ole seal. Vaatan seinu, aknast valja, motlen omi motteid. Kui ta raagib minuga, siis vastan nii vahesega kui voimalik ja uldse uritan viibida meie uhistes ruumides nii vahe kui voimalik. Iseenesest on ta sobralik ja mingis mottes ka naljakas, kuid tal on lihtsalt nii palju iiveldamaajavaid harjumusi et jube. Ja kui mingi asi juba hairima hakkab kellegi juures, siis muud hairivad asjad on kiired tulema.
Muidu ei ole midagi muud eriti uut ja huvitavat. See tudruk kolis naabri juurde eile. Homsest peaks tulema mingi poiss Hispaaniast. Eks nais milline tema on.
Mingis mottes ma jaan sellest tudrukust puudust tundma. Vahemalt oli temaga naljakas. Nagu eilegi ta kurtis selle ule, et ma olen liiga masendav - kuulan masendavat muusikat, loen masendavate pealkirjadega raamatuid ja mainin surma liiga tihti. Muig.
Aga nuud uritan oma essee kiirelt ara lopetada ja ara saata ja siis raamatukokku ning koju. Pea ikka valutab ja nohu ei ole kuigi paremaks lainud. Samas vahemalt ma enam ei kohi oositi ja hingata saan taas. Tundub et esimene korralik kulmetus on peaaegu et ule elatud juba.
